Maalehe reis Siberisse pakkus nii võimsaid loodusvaateid kui ka suurlinlikku sära

Koostöös Go Traveliga viis Maalehe seekordne reis Jenissei-äärsesse Krasnojarski kraisse. Juba eeloleval laupäeval stardib samas suunas järgmine grupp.

“Inimene on ikka üks pisike putukas küll,” kostis nii mõnegi Siberisse rännanud reisiselli suust, kui Jenissei lisajõel Manal parvetasime. Kümnete kilomeetrite viisi aina metsi ja mägesid, ilma et kas või üksik küla silmapiirile satuks.

Sarnaselt ahhetama panid ka miljonilinna Krasnojarsk külje all asuvad võimsad kivisambad (vene k stolbõ), unikaalsed loodusvormid, mis on linnale visiitkaardiks saanud.

Kui Krasnojarsk üllatas oma moodsuse ja võib öelda ka, et edevusega – kõrgete, kiiskava välimusega uuselamute rajamine on täies hoos, õhtul süttivad üle Jenissei koolduval Kommunaalsillal Vene lipu värvides tuled ja algab uhke muusikaline purskkaevusõu –, siis ligi 200 kilomeetri kaugusel Atšinskis avaneb sootuks teine pilt.

Rohkem kui 300 aasta vanuses linnas on küll säilinud tsaariaegset arhitektuuri, mille üle võiks uhkust tunda, ent see kõik laguneb tasapisi. Oma uusimad ehitised sai Atšinsk valdavalt möödunud sajandi kuuekümnendatel.

Nõukogude aja pärandit kohtab mõlemas linnas – tänavad kannavad Komsomoli, Lenini ja muid sarnaseid nimesid ning siin-seal hakkab silma ka Lenini kujusid. Mõneti võib seda pidada ootuspäraseks, sest hea küll, hiiglaslikke skulptuure on keeruline teisaldada, kuid hiljuti üles seatud Stalini pildiga plakat tuli reisisellidele tõelise ootamatusena. Atšinski linnavalitsuse vastas asuv bussipeatuse paviljon oli saanud just niisuguse täienduse.

Krasnojarskiga võrreldes paistis kontrastina silma ka Siberi setude Haida küla eluolu. Hinge läks aga tõsiasi, et oma keelt ja kultuuri on võimalik isegi tuhandeid kilomeetreid Eestist eemal olles elus hoida.

Siberi mastaapide juures pakub iga reisipäev kindlasti midagi ainulaadset vaatamiseks ja üllatavalt emotsionaalseid kohtumisi väga sõbralike kohalike inimestega.