Kuidas Ukrainast pärit “Kremli agent” Läti arvamusfestivalil Poola naisõiguslast šokeeris

Laupäeva varahommikul vinnasin telgi selga ja sõitsin bussiga Tartust Võnnusse, sest tahtsin Läti arvamusfestivali puhul kokku tulnud tarku lätlaseid näha. Lisaks sellele, et üritus, ilm ja inimesed olid kenad, sai natuke nalja ka.

Viiendat korda toimuv Läti arvamusfestival Lampa on armas ja tsiviliseeritud reede-laupäevane üritus, kus lisaks hulga jutuajamiste pealtkuulamisele saab osta hapukapsaga burgerit, juua kohaliku õllepruulija Trimpus männiokkakokat või järada vana head Lido šašlõkki.

Ühesõnaga, pidu mahutaks lisaks minule ja samuti festivalil toimetanud ERR-i korrespondendile veel paari eestlast, kuna hulk jutuajamisi toimub inglise või vene keeles. Kuigi vestluste valik oli lai, tekkis mul pärast paari lahja arutelu kuulmist kerge tüdimus.

Võib-olla oli asi selles, et lahedamaid vestlusi oli kogunenud kuulama nii palju rahvast, nii et mina ei pääsenud ligi ja pidin kehvematega leppima. Võib-olla selles, et toidujärjekord oli liiga pikk. Võib-olla hoopis selles, et olen kärsitu, noor, harimatu ja pealekauba töötan ajakirjanikuna. Seetõttu kipun arvama, et vestlus on huvitav alles siis, kui milleski eriarvamusel ollakse – muidu võiks ju sama teema kohta lihtsalt raamatut lugeda.

Igatahes tundsin ma suurt rõõmu, kui aktivistide julgusest rääkivas vestlusringis kaks temperamentset naist omavahel tülli läksid. Räägin lähemalt.

Ma olen šokeeritud!

Kokku oli kutsutud Lätis sõnavabaduse ja diskrimineeritud ühiskonnagruppidega tegelev Lolita Tomsone, Ungaris pagulastega tegelev András Léderer, Poolas naiste õiguste eest seisev ja aktiivselt protestides osalev Marta Lempart ja Ukrainas demokraatia eest seisva organisatsiooni liige Irina Darij.

Alustuseks rääkis Léderer sellest, kuidas Orban kruvisid kinni keerab, võimu enda kätte koondab ja propagandat teeb. Jätan endale vabaduse selles artiklis Ungari ja Läti teemadest mööda minna.

Järgmisena rääkis Darij sõja algusest Venemaaga ja selle jätkumise põhjustest; sellest, kuidas president Porošenko sõjast kasu lõikas ja valimiste võitmiseks suuresti venekeelse Krimmi Venemaale andis; kõikehõlmavast korruptsioonist riigis; oligarhide võimust; demonstrantide äraostetavusest ja sellest, miks Ukraina esindaja Eurovisioonile ei sõitnud. Ka sellest, kuidas Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee Ukrainale selja pööras, kui seal juuni lõpus Venemaa hääleõiguse taastas.

Jutu käigus ütles ta sedagi, et kui Zelenski aprillis Ukraina presidendiks valiti, siis oleks ta võinud sõja lõpetamiseks Venemaaga läbirääkimisi alustada, nagu oli varem lubanud, ent otsustas siiski jätkata Venemaa agressoriks nimetamise retoorikat, mis sõja lõpetamisele kaasa ei aita.

„Miks sõda algas? Sellepärast, et võimule tulid natsionalistid ja võime öelda, neofašistid,” kõlas üks Darij lausejupp, mis tõenäoliselt järgnevas kõnelejas punase tulukese põlema pani, mis sest, et temagi põhivaenlased Poolas kannavad sama silti.

Kui järg Lemparti kätte jõudis, kulus tal minut, et saada üle šokist, mille tekitas temas Ukraina aktivisti esinemine.

„Ka Poola on riik, kus Venemaa on väga mõjukas. Meie endine välisminister on tegelikult Vene agent ja meie peaministril on Venemaaga sidemeid. Aga meil ei ole nii palju aktiviste, kes esitlevad end aktivistidena ja rahvusvaheliselt vene propagandat levitavad,” viitas Lempart eelnevale kõnelejale.

„Olen šokeeritud ja mul on häbi olla vestlusringi osa ja seda juttu kuulata. Ma ei saa isegi alustada. Inimesed, keda Maidanil tulistati, olid hiljem mu kodus, kui neid Poola haiglas raviti. Olgu sul häbi, et selliseid asju Lätis või minu juuresolekul räägid!” teatas Lempart.

Võimukas kirik

Poola olukorda kirjeldades rääkis Lempart, kuidas valitsus tungib igasse elu valdkonda. Tema sõnul on Poolas asjad halvasti peamiselt seetõttu, et kirikul on liiga palju võimu.

„Katoliku kirik on kuri. Nad saavad riigilt kogu raha ja võimu, mida nad soovivad. Nad saavad kõik seadused, mida nad soovivad, eriti, mis puudutab naiste- ja LGBT-õiguseid. Poola ametlik religioon on viha, kuna nüüd on lubatud vihata,” rääkis Lempart.

Nii otsustanud Poola põhiseaduskohus möödunud nädalal, et LGBT-inimesi on lubatud mitte teenindada, kui see käib kellegi usuveendumuste vastu.

Lempart rääkis ka sellest, kuidas nad naisõiguslastega neonatside paraadi blokeerisid. Kuigi neonatsid olid nende suhtes vägivaldsed, siis politsei viis minema justnimelt aktivistid. Ta ütleb, et protestides osalemise tõttu kiusatakse Poolas taga üle 3000 inimese. Sealjuures ei koostata protokolli mitte protesteerimise, vaid näiteks avalikus kohas ruupori kasutamise eest.

„Ühendustel, kes igapäevatööd teevad on samuti raske – antidiskriminatsiooni ühingutel, naiste õiguste eest seisjatel. Valitsus ei rahasta enam koduvägivalla vastaseid keskuseid,” ütles Lempart. „Meil on veel pisut õiguslikku iseseisvust ja see on väga tähtis. Kohtusse minnes mõistetakse meid enamasti õigeks ja midagi „tõsist” ei saa meiega juhtuda. Meil on endiselt pisut meediavabadust. Erinevalt Ungarist on meil veel küllaltki tugev erameedia, mis on avalikult valitsusega opositsioonis.”

Läks käest ära

Kui Lempart oli lõpetanud, soovis Ukraina esindaja enda kaitseks sõna võtta. Mure oli aga selles, et inglise keeles toimuvas vestluses tõlkis ukrainlanna (või vahest hoopis Ukraina venelanna) juttu tema kõrval istuv mees. Kui aga Lempart ning Darij üksteise peale erinevates keeltes karjuma hakkasid, ei olnud tõlgil enam midagi teha.

„Ma ei räägi vene keelt!” kordas Lempart agressiivsel toonil. „Ma tean, et sa ootad, et kõik räägiks vene keelt, aga mina seda ei tee ja olen selle üle väga õnnelik. Kõik ei räägi vene keelt. Mu pere oli selle eest vangis. Lõpeta minuga vene keeles rääkimine!”

Darij, samuti üsna ärritunud, püüdis selgitada, et Ukrainas pole olukord nii lihtne.

„Ukrainas käib viimased viis aastat sõda, kallike. Meil on tragöödia ja miks? Sinusuguste tõttu. Sest teie lemmikhinnang on kohe „Kremli agent”, „maloros” või „separatist”. Ma soovin, et minu riigis oleks rahu! Kõik. Rääkida on vaja,” ütles Darij ning tõukas eemale tõlgi käe. „Meie riik ei piirne ainult Venemaaga. Meil on piir seitsme riigiga ja tuleb teha nii, et kõigil oleks meeldiv.”

Kui kahe naise erikeelse sõnelemise järel avanes võimalus sõna võtta tõlgil, ütles ta poolatarile nii: „Keegi ei palunud sul provotseerida. Demokraatia... Sa ei pruugi nõustuda sellega, mida keegi ütleb, aga sa annaksid oma elu selle eest, et keegi seda öelda saab.”

„Asi pole mittenõustumises,” vastas Lempart. „Mul on häbi samal laval olla.”

„Sa ei nõustu ja see on su probleem. Sa ei nõustu. Nii lihtne see ongi. Sa pole kunagi elanud Ukrainas. Kuidas sa saad hinnanguid anda kellelegi, kes seal elab?” arendas tõlk dialoogi.

„See on Vene stiil. Meil on paneel aktivismist, aga teid see ei huvita, nagu ma näen,” ütles Lempart.

„Ma olen Ukraina poolt. Kaasaegse, teistsuguse, paljurahvuselise, paljukeelse – vot see on samm edasi. Kui Ukraina on ainult ukrainlastele, see on samm kakskümmend aastat tagasi,” võttis oma seisukoha kokku Darij.

Lempart aga tõusis püsti ning jalutas lavalt minema.

Ukrainas juhtub tihti

Jutt jätkus teistel teemadel, aga selle artikli üks kangelannadest sai veelkord sõna siis, kui publikust esitati küsimus kliimaaktivismi kohta Ungaris ja Ukrainas.

András Léderer rääkis, et Ungaris toimus paari nädala eest kliimamarss. Valitsuse reaktsioon, kuigi tegu polnud valitsusvastase protestiga, oli, et tegu on Sorose poolt toetatud sündmusega, mis kopeerib läänt ja on osa Euroopa parlamendi valimiste kampaaniast. Sisulises arutelus kliima teemadel aga riik tema sõnul ei osalenud.

Irina Darij vastas küsimusele nii: „Ukrainas on soe, tulge külla. Ma arvan, et te räägiksite täiesti teistel teemadel, kui teie riigis sõda käiks.”

Kui mul avanes võimalus publiku seast viimane küsimus esitada, siis uurisin Darij käest, kas tuleb sageli ette, et keegi tema jutu suhtes nõnda reageerib. Ta vastas, et oli kaasvestleja käitumise suhtes üllatunud ning võib-olla ei saadud üksteisest hästi aru. Ukrainas juhtuvat selliseid asju aga sageli.

Kõik arvamusfestivalile Lampa!

Seljakotimatk Võndu tasus ära. Õhtu peasündmus oli see, kui kolm humoristi nelja laval istuvat poliitikut "praadisid". Muuseas vaadati korduvalt toredat videot sellest, kuidas endine majandusminister Dana Reizniece-Ozola kadakasuitsu sisse hingates grippi ennetab. Järgnes lõpupidu, kus esines ansambel Mazais Princis, kus kolm nahkvestides tüüpi süldimuusikuid parodeerivad.

Igatahes tuli pärast õnnestunud festivalikäiku isegi prožektorite poolt valgustatud telklas hea uni. Teie saate samasuguse reisi ette võtta nii, et ostate Tartust pileti Peterburi-Riia bussile ning väljute Valmieras. Sealt sõidate bussiga edasi Cēsisesse.

Tagasitulekuks sõitsin Läti reisirongiga Cēsisest Valga raudteejaama ja sealt edasi juba Eesti rongiga Valgast Tartusse. Nii busside kui ka rongide sõiduplaanid juhtusid sel korral omavahel üllatavalt hästi klappima.

Võib-olla levitaski marginaalsesse ja internetis enda kohta vähe informatsiooni jagavasse Ukraina kodanikuühendusse Gramada i Zakon kuuluv Irina Darij Venemaa propagandat. Võib-olla on asi hoopis selles, et Ukrainas toimuv pole nii must-valge kui kõrvalseisjatele meeldiks.

Soovitan siit vaadata vestlusringi salvestist ja ise veenduda. Kõige teravam koht algab 39:45, aga muu on ka päris vaadatav.