Kuidas kalja- ja õllemüüjad eelmisel üldlaulupeol vahtu müües rikkaks said
“Meie tegime asja veel tagasihoidlikult,” ütleb kaljamüüja Sander (nimi muudetud), kelle juhatas “hämarale teele” temaga ühes müügipunktis töötanud töökaaslase sõber, kes kasutas sama võtet õlut müües. Õlleostjaid olnud hulganisti rohkem ja sealne kasum Sandri hinnangul vähemalt poole suurem.
“Ausalt öeldes ei kaotanud keegi – meie panime raha tasku, firma sai, mis tahtis ja klient ka millestki väga ilma ei jäänud," leiab Sander.
Nimelt ei olnud ühe 20liitrise kaljavaadi pealt ette nähtud kõike – see tähendab 40 pooleliitrist kaljatopsi – maha müüa. Päris mitme topsi jagu kalja väljus kraanist vahuna ning selle võis maha kanda. Asja iva seisnes aga selles, et kui vaht mõneks ajaks topsi seisma jätta, muutus see müüdavaks vedelikuks.
“Kui lased sellisele seisnud kaljale natuke värsket külma kalja peale, on jook päris okei,” meenutab Sander. Ning mis peamine – kogu arveldamine käis sularahas.
Päeva lõpus loeti üle tühjad vaadid ning kaaluti üle see vaat, mis veel kraani külge jäi. Müüjad andsid ülemusele (mitte päris ausalt) teada, mitu topsi kolmeeurost kalja nad iga vaadi pealt müüsid ning andsid vastava summa sularaha ära. Kui vaadi pealt sai kõrvale panna 40 eurot ja vaate osteti päeva jooksul ühest kaljamüügikohast (neid oli lauluväljakul mitmeid) tühjaks näiteks viis tükki, siis said mõlemad müüjad endale juba reedel sada eurot taskusse panna. Sama kordus laupäeval ja pühapäeval.
Peamine tulu tuli vahutopside ärakasutamisest, aga teisalt oli võimalik klientidele lasta topsi vähem vedelikku ja tekitada rohkem vahtu. Igal juhul saab sel viisil müüa rohkem kaljatopse, kui ülemus müüjalt tegelikult ootab.
“Kõik olenes sellest, kui palju inimesi käis,” ütleb Sander. “Tean, et õllealal, kus mu tuttav müüs, oli käive palju suurem. Võib-olla olid nad seal nahaalsemad ja lasid topsi ka alla poole liitri jooki.”
