Segakoori laulja: jah, kõik läks väga hästi, aga piduliste väge tuleks siiski vähendada

Ma kirjutan neid ridu siis, kui laulupeost on möödas poolteist päeva ja tundub, et ma olen kõik selle aja ainult muljeid vahetanud ja jutustanud.

Tegelikult on ikka täitsa raske sellest mullist välja tulla ja normaalseks hakata. Äkki peaks mingit teraapiat kohaldama laulupeojärgsete emotsioonidega hakkamasaamiseks?

No ma ei hakka siin pikalt kõigest heast ja ilusast kirjutama, aga mul ei ole mitte ühtki halba mälestust ega asja, mille pärast peaksin virisema. Jah, rahvast oli palju ja ka mul oli kitsas. Ka minu jalad väsisid pikast seismisest ära.

Rahvariide vöö kadus tiheda nühkimise tagajärjel ära, õnneks jäi see küll minu ja naabri kehade vahele pidama ja sain selle oma kohale tagasi panna. Ka mina pidin dirigendi nägemiseks vahepeal ühel jalal seisma. Ka mina muretsesin oma taga oleva tüdruku pärast, kes õhupuudust kurtis, et kas ta ikka püsib püsti.

Aga sellest rääkida on umbes sama, mis igal sügisel imestada, et kuidas küll nii vara nii pimedaks läheb või küll on ikka juunikuus ööd valged. Selle kõige kohta on eestlastel ütlemine: see on alati nii olnud. Pole mingi uus avastus, et ühendkooridel on laululaval kitsas. Kes selle üle imestavad, pole vist varem laulupeol käinud.

Vanad laulupeo hundid kannavad kaasas „elueliksiiri“ ehk viirpuu vms eeterliku õli tilku ja kui keegi nende nähes nõrkema hakkab, ei hakka nad arsti järele kisendama, vaid nõrkeja aidatakse istuma või veel parem, pikali, tehakse kraenööbid lahti ja antakse tilkasid nuusutada. Pealtnägija kinnitusel oli nõrkenud tüdrukul nelja minuti pärast puna palgel ja ta laulis edasi.

Ma imetlen seda meest, kes koore lavale mahutas. Ja veel imetlen ma seda, kuidas tuldi toime laulupeoliste toitmisega. 24 000 inimest söödeti ära nii sujuvalt, et mina isiklikult ei seisnud järjekorras mitte kordagi.

Aga minu isiklik arvamus on ka see, et piduliste väge tuleks siiski vähendada.

Esimene võimalus oleks lastekooride arvu kärpida. Võiksid jääda väiksemas mahus valikkoore. Lapsi peaks aga täiskasvanute laulupeole kaasama sellepärast, et nii antakse traditsioone edasi. Et nad teaksid, kuidas laulupidudel käitutakse, millal autor-autor karjuda või millal dirigente õhku loopida.

Teine vähendamise võimalus võiks tulla väliskooride arvelt. Muidugi on tore, kui jaapanlased laulavad sulaselges eesti keeles isamaalisi laule, aga laulupidu on lõppude lõpuks ikka eestlaste asi, rahvaste sõpruse festival on üks teine asi.

Kolmandaks võiks ka sõel kooride valikul olla veidi, äkki 10% tihedam (valus otsus, ma tean, ja ma ise ei tahaks sellesse protsenti kuuluda). Laulud (segakoorist räägin) olid päris keerulised ja nende äraõppimine keskmist sorti väljakutse.

See peaksiki nii jääma, see on minusugusele tavainimesele väga huvitav ja arendav.

Jana Rand osales laulupeol Muhu segakoori lauljana.