Leili metsalood | Raudrohulõhnane südasuvi

Metsateed palistavad kraavikaldad on täis suveõisi, liblikaid ja putukaid. Vaikse tuulega soojal päeval võib näha, kui mitmekesine meie loodus tegelikult on ja kui palju väikseid olendeid taimedel elab ja toitumas käib.

Õitsema on hakanud raudrohi, minu lapsepõlvekodu ümbruse üks tavalisemaid taimi. Praegu on paras aeg seda kuival suvepäeval korjata ja kuivama panna. Kasvõi lõhna pärast.

Mäletan sõjajärgset aega, kui vanema veel elas. Siis olid suviti meil kojas rippumas raudrohukimbud, millest tehti teed. Mulle see ei maitsenud, mõru oli, aga kimpude lõhn oli meeldiv. Ega raudrohutee eriti lapse jaoks polnudki, seda jõid vanemad inimesed mõnede tervisehädade leevendamiseks. Lapsele anti ikka kummeli-, piparmündi-, pärnaõie- või köömneteed, need ei olnud mõrud, eriti kui tassi sisse ka lusikatäis mett juurde oli panna. Suhkrut tol ajal ju polnud saada.

Praegu võikski loodusest raudrohtu korjata, sest hoovihmad on taimed puhtaks pesnud, õisikud äsja puhkenud ja lõhnavad. Metsatee äärde ei ulatu ka põlluviljade pritsimise mürgid, seal on rikkalik putukaelu endiselt alles ja näeb lendamas liblikaid. Mets ja rabad on puhtaimad kohad meie keskkonnas, sealt korjatud taimi ja marju võib julgesti toiduks tarvitada.