Pulga talu peremees Martin Krupp: igas külas peab olema keegi, kelle tegemisi algul imeks pannakse!

Mõnedki Saaremaal Pulga tallu lambaid ja herefordi tõugu veiseid vaatama tulnud inimesed avastasid väikse üllatusega, et asjatundlikke selgitusi loomade ning nende karjatamise kohta jagab tuntud pankrotihaldur Martin Krupp.

„Meie veised hakkavad juba Kuressaare juurest Roomassaare karjamaast pihta,“ rääkis Krupp, kelle talus on praegu 270 veist. Karjatatava maa pindala läheneb juba 500 hektarile.

Pulga talus, kus olid rahvale vaatamiseks kohal nii herefordi pullid kui islandi tõugu lambad, Krupp ise ei ela — tegemist on hoolikalt taastatud omaaegse talukompleksiga, mis praegu toimib puhkekeskusena. Peremees ise on aga loomade pidamisega detailideni kursis.

„Ühel hetkel tundsin, et elu läheb väga linlikuks ära ja hakkasin otsima võimalust olla rohkem maaga seotud,“ rääkis Martin Krupp. „Olen ise Rohuneemest pärit ja Viimsis on asi maaelust praegu juba väga kaugel. Nii leidsin selle koha siin.“

Sellest, kuidas karjatamine täiskasvanud ja soostunud roostikele mõjub, võiks Krupp pikalt rääkida, karjatamise tulemused on lihtsalt nii head ja silmaga nähtavad.“

„On talunikke, kes ei taha, et nende maadel midagi tehtaks ja seal on näha, kuidas seal ei kasva ka midagi. Hooldatud maadele aga hakkab kunagine liigirikkus tasapisi tagasi tulema.“

Martin Krupp ütles, et kui on nüüd lähedalt loomakasvatust näinud, siis on ka märganud, et eestlased ei taha kuidagi omavahel ühele meelele jõuda — näiteks võiks ju ühiselt panustada omamaisesse maatõugu, kui selle asemel soovib igaüks hankida mõne erilise tõu ja sellega toimetada. Ühiselt panustades oleks kergem populariseerida ka kodumaist veiseliha.

„Ma ei tea, kas inimesed on kõik Švejki lugusid lugenud või kust see tuleb, et veiseliha ei armastata. Võib-olla tõesti piimalehmast ei saa head lihatoitu, kuid lihaveis on väga hõrk, kui seda osata valmistada. Oma seltskonnale püüan seda ikka õpetada.“

Pulga talu osutus väga populaarseks sihtkohaks. Teiste hulgas astus ligi ka proua ning rääkis, et tegemist on tema kunagise isataluga ning maja palgid eriliste nippidega välja valitud ja kindal ajal metsast toodud.

„Seepärast ongi need siiani veel kivikõvad, et vanaisal oli eriline kunst teada,“ uskus ta.

Hoonete juures köitis inimeste tähelepanu huvitava loogelise katusega kõrvalhoone, mille autoriks on arhitekt Ott Kadarik. Katuse kuju peaks meelde tooma kummuli paadi. Krupp rääkis, et algul tekitas see inimestes vastakaid tundeid, sest üldiselt olid kohalikud inimesed arvamusel, et rookatusega ei sobi niimoodi mängida ja see peaks olema ainult sirge, muidu vajub veel lumega sisse.

„See on aga jälle üks viis, kuidas kastist välja mõelda,“ sõnas Krupp ning märkis, et ka ilmastik pole katust kuidagi kahjustanud, on kenasti kuus aastat vastu pidanud.

„Igas külas on oma külahull, küllap on hakatud harjuma, et mõni teebki asju omamoodi,“ muigas Krupp, kes on külla sisse kirjutatud juba 2006. aastast. „Talu on ikkagi elustiil. Suvemajaks seda nimetada ei tahaks, suvi on meil ju kaks kuud, aga talus on aastaringselt elu sees.“

Silma jäi, et karjamaalt vaatamiseks toodud lambad ja herefordid olid väga sõbralikud. Talus aastaringselt toimetav Tõnu ütles, et selleks käib pidev töö — kui loomad ka kaugemale karjamaale viiakse, käiakse neid sageli õunakotiga vaatamas, et loomadel oleks inimesi nähes meel rõõmus ja nad ikka ligi tuleks, mitte eemale ei jookseks.

Pulga talu tegemistega on võimalik tutvuda ka pühapäeval.