Suveülikooli pidanud Petseri aktivistid loodavad jätkuvalt Petserimaa taasühendamisele

"Peatage Setumaa kinkimine. Veel on võimalus!" seisis kirjas telgil, mille olid Seto Kuningriigi päevadel üles seadnud Petserimaa saatust meenutavad mõttekaaslased.

Juurdunud tava kohaselt tähistavad Petserimaa eestlased juba aastaid lõikuskuu esimesel laupäeval oma Seto Kuningriigi päeva. Seekord toimus see 3. augustil praeguse Võrumaa Setomaa vallas mitte kaugel Obinitsa paisjärvest Küllätüvä külas. Tartu Rahu Põlistamise Selts võttis kuningriigi päevast osa juba kolmandat korda. Tunamullu kogunesime Luhamaal Määsi külla, mullu aga tänavu üleriigilisel konkursil kõrge autasu pälvinud Lüübnitsasse.

Kuna oleme Petserimaa sõbrad, soovisime kuningriigi päevast ka tänavu osa võtta ja päeva vaimsele sisustamisele kaasa aidata. Tuli välja mõtelda sõnum, millega soovisime kuningriigi päevast osavõtjaid rõõmustada. Selle sõnumi mängis meile kätte ajalugu ise. Sajand tagasi toimunud Eesti Vabadussõda ja selle sündmused Petserimaal on vähetuntud ja -teatud. Kui sellele lisada veel Petserimaa osa Eesti kaitsepoliitikas, Petserimaalt pärit ja selle maakonnaga seotud Eesti Vabaduse Risti kavalerid ning soomepoisid, saime sõja-ajaloo sisuka loengukava. Et meie pakutud teema kiitsid heaks ka kuningriigi päeva korraldajad, siis olime rahul kõik.

Et Petserimaa suveülikooli esinejateks olid oma ala parimad asjatundjad, kelleks olid mainitud teemade järjekorras ajaloolased Urmas Salo, Peeter Kaasik, Jaak Pihlak ning Peep Pillak, siis oli, mida kuulata. Oli nii, et petserimaalased andsid oma panuse Eesti Vabariigi loomisse ja kaitsmisse, aga kui 1944. aastal Petserimaa sattus kahekordse okupatsiooni alla, siis taasiseseisvunud Eesti Vabariik ei tegele vajalikul määral Petserimaalaste maa ja omandi kaitsmisega. Vägisi jääb kõlama Suure ja Väikese Peetri muinasjutu sõnum.

Mõtlesime kuningriigi päevale ka mingi suveniiri kaasa tuua ja selleks sai Petseri maakonna ajalooline laualipp. Püüdsime seda tellida Eesti paberilipu vabrikutelt, aga hinnad lõid meil hinge kinni. Taolisel puhul on vaja pöörduda maailmakaubanduse poole ja olime jälle päästetud. Hiina lipuvabrik valmistas meile jõukohase hinnaga hunniku riidest laualippe, Leedu puutöömeistrid voolisid meile pool lõkketäit lipuvardaid ja Läänemaa rahvuslane Reemet Kasekamp oma puutöökojas koos tartlase Priit Rajasaarega vorpisid meile vabatahtlikena hunniku lipualuseid. Neile andis samal kombel kaubandusliku välimuse viimistleja Nele Rajasaar ja nii julgesimegi petserimaalaste ette ilmuda.

Täname „Setomaa“ ajalehte, kes lahkelt meie suvõülikuuli Setomaa vallale tutvustas. Reklaami kuningriigi päevale tegid ka paljud ajalehed, kellest teame nimetada vaid „Maalehte“, „Muhulast“, „Rahvuslikku Teatajat“, Põhja-Pärnumaa „Valla Teatajat“, Toronto „Eesti Elu“, internetiportaali „Külauudis“ ja suurel arvul kõikvõimalikke listikogukondi. Sõnumipealkirjaga „Mõnda Seto Kuningriigi päevast” potsatas Eesti kõigi suuremate ajalehtede, samuti maakondlike häälekandjate meiliboksi, kuhu need enamuses kuulutuseraha ootel jäidki. Kindlasti tõi see teavitustöö üle Eesti Küllätüvässe nii mõnegi huvilise, kes selleta vaevalt oleks ette võtnud reisi Petserimaale.

Tänusõnad Seto Kuningriigi päeva korraldajale Aarne Leimale, kes meid alati lahkesti vastu võtab ja meie suveülikooli telgile väärika koha leiab. Ka kuningriigi päeva mikrofonireklaam tutvustas meie loenguprogrammi ja kellaaegu täpselt nii nagu soovisime. Kui kaks aastat tagasi kuningriigipäevalised meie telgist möödusid, mõtlesid mõnedki endamisi, et tore, et „Vanemuise“ selts oma kandlelipuga on ka kohale tulnud! Kuigi see selts on meie hea koostööpartner, ei kuulu leelokandlega lipp neile, vaid kuningriigipäevalistele enestele. Just ajaloo mälu elluäratamist see lipp taotlebki. Lisaks pakkus harivat teavet samas lehvinud Ingerimaa lipp ning nende maa-alade maakaardid. Siingi oleme tänulikud Setomaa vallale, kes tellis endale ajaloolise maakonna kaardi, millest Regio meilegi koopia valmistas ja Eesti Ingerimaa oma peale selle. Need maalapid on ühise traagilise saatusega.

Petserimaa Suveülikooli telgis põles küünal setode ajaloolise Püha Jüri ikooni ees. Me ei ole kaotanud lootust, et maiste ja taevaste jõudude ühistoimel peatub sündmuste laviin, mis jäädvustab igaveseks Petserimaa eestlaste kodumaakonna lõhestatuse. Sestap saatis Tartu Rahu Põlistamise Selts teistkordselt läkituse, mille saajaks oli Konstantinoopoli patriarh Bartholemeos I. Soov oli, et patriarhaadi kogudused palvetaksid Püha Jüri päeval, 6. mail Petserimaa taasühinemise eest!

Huvilised said telgis ja selle ees uudistada ja osta rahvuslikku ajaloolist trükisõna ning laualippe. Nagu alati, oli infovahetus kahepoolne. Lisaks neljale põhiettekandele, rääkis tartlasest jõelaevnik Indrek Särg petserimaalaste muistsest kaubateest Velikajana tuntud, kuid ajalooliselt Emajõe nime kandnud jõest, mis keskajal oli laevatatav Pihkvast Pärnuni. Just killuke petserimaalasi olid need, kes Läänemaale ümberasujatena kasutasid oma mootorpaatidega veel 90 aastat tagasi seda kuulsat Hansa kaubateed, kuigi pidid Viljandi järvest Tänassilma jõeni pisut maadpidi jõudma.

Üks külaline rääkis oma ema jutu järgi sellest, et pisut enne viimast suurt sõda külastas Eesti kaitseväe ülemjuhataja Missot ja kinnitas peolauas rahvale, et Eesti võitleb oma vabaduse eest viimse veretilgani ega loovuta kellelegi jalatäit maad. Kui peoperenaisest ema oleks teadnud, et mõned päevad hiljem müüdi baaside lepinguga Eesti naaberriigile maha, poleks ta kõrgele sõjamehele süüa andnud.

Meie telki külastas veteranpoliitik Jüri Adams, kes on tuntud meie põhiseaduse ühe väljatöötajana. Riigimehelik tarkus paigutas sinna ettenägelikult paragrahvi 122, milles määratleti Eesti idapiir. Jüri Adamsi noorusaeg möödus õpetajana Petserimaal, millest on talle jäänud helged mälestused. Petserimaa sõbrana on ta alati koos Inara Luigasega hääletanud uue piirilepingu vastu.

Jõulurahuvalitsuse ministrina tunneb ta piinlikkust selleaegse valitsusjuhi poolt Helsingis 1994. aastal ainuisikuliselt tehtud avalduse pärast. Selles kutsuti põhiseaduse rikkumisele , mis viis Petserimaale hukatusliku, kuid seni õnneks jõustunata loovutusliku piirilepingu koostamisele. Teeme kõik selle nimel, et seda kunagi ei juhtuks! Oma tänukirja ja laualipuga tunnustasime vastset ülemsootskat Rein Järvelille ja ürituse superorganisaatorit Aarne Leimat. Tänusõnad seto sõirameistritele ja küüslaugukasvatajatele, kelle kaubanäidised rändasid koos meiega ka Tartusse. Petserimaa Vabadussamba heaks kogutud eurot ootavad üleandmist, aga meie kasutuses olev konto ei tööta. Sama kurdavad ka ulgueestlased eesotsas Jüri Toomepuuga, kes samuti annetust soovivad teha.