Argo Ideon: Balti kett viis MRP ebaõigluse inimeste teadvusse nii idas kui ka läänes
Ürituse toonast peaeesmärki meenutatakse aga märksa harvem – see oli mõjutada Nõukogude Liidu ladvikut tunnistama, et 1939. aastal jagasid Nõukogude Liit ja Hitleri-Saksamaa omavahel Euroopas ära mõjusfäärid, mille vahetuks tagajärjeks oli ka Nõukogude okupatsioon eestis.
1989. aastal oli Nõukogude Liit veel tugev, polnud kaugeltki selge, millise suuna võtab Mihhail Gorbatšovi väljakuulutatud perestroika. Eesti okupeerimist ja anneksiooni Nõukogude Liitu 1940. aastal peeti Moskva kabinettides heal juhul kaugeks ajaloosündmuseks, millel kaasaegse realiteediga pole mingit tegemist.
Eesti ja teiste Balti riikide jaoks oli aga tolle aja poliitilises päevakorras otsustava tähtsusega, et 23. augustil 1939 Vjatšeslav Molotovi ja Joachim von Ribbentropi Moskvas allakirjutatud Nõukogude–Saksa lepingu salajase lisaprotokolli olemasolu, millega kaks suurriiki jagasid Euroopas mõjusfäärid, tunnistataks Nõukogude Liidus ametlikult ja mõistetaks see hukka.
Ajaloolase Küllo Arjaka sõnul võtab selle, miks oli vajalik ka Balti kett kui MRP nii Nõukogude Liidu kui ka maailma teadvusse viimiseks, suurepäraselt kokku toonase rahvarinde liidri Edgar Savisaare mõttekäik, mis on esitatud Heiki Lindpere raamatus “MRP. Raske ülestunnistus”.
Kolm eri tehet
Savisaar: “Me tahtsime 1989. aastal suures poliitilises matemaatikas teha lahutamistehet. Selleks tuli meil maailmale näidata, mismoodi 1940. aastal oli teostatud liitmistehe. Ja selleks tuli omakorda avalikustada, mismoodi oli 1939. aastal läbi viidud jagamistehe – Euroopa jagamine, mille tulemusel sattus Eesti pooleks sajandiks Nõukogude okupatsiooni alla.”
Võimaluse Moskva poolt 1939. aasta kohta selline ülestunnistus teha andis Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi valimine 1989. aasta kevadel. Sinna valiti kümneid saadikuid ka Eestist, sh mitmeid rahvarinde juhtfiguure, ehkki osa kohti said Eestist ka Nõukogude Liidu keskvõimu ideoloogia toetajad.
Poliitiliselt üsna kirjus kongressis esitas osa Eestist valitud saadikuid ettepaneku moodustada komisjoni, mis tegeleks MRP salaprotokollide avalikustamise ja neile õigusliku hinnangu andmisega. Mihhail Gorbatšov andis nõusoleku ja juuni algul 1989. aastal komisjon moodustatigi, seda asus juhtima suhteliselt uuendusmeelne Moskva kommunistlik võimutegelane Aleksandr Jakovlev.
Esialgne lootus oli, et komisjon esitab oma järeldused juba MRP 50. aastapäevaks, 23. augustiks 1989, kuid juulis sai selgeks, et kuigi lõviosa tööd oli tehtud, on kokkuvõtete tegemine takerdumas. Balti kett tõmbas MRP teemale taas fookuse ja see pälvis laialdast tähelepanu ka lääne meedias.
MRP salaprotokollide avalikustamise ajalugu algas kohe pärast nende sõlmimist, isegi enne, kui Saksamaa jõudis 1. septembril 1939. aastal Poolat rünnata. Kuigi lääneriikide käsutuses ei olnud enne sõda veel salaprotokollide dokumenti, ei olnud mingeid illusioone sellest, mis tegelikult toimub. New York Times kirjutas juba 25. augustil 1939 ühe pealkirjaga: “Hitler teeb plaane Poola jagamiseks”, ja alapealkirja “Nõukogud ja Reich leppisid kokku ida asjus” all, et “kantsler Hitler võttis eile õhtul esimese sammu Danzigi liitmiseks Reichiga kui, nagu nüüd ausalt tunnistatakse, eelduse Poola jagamiseks ja kogu Ida-Euroopa ümberjagamiseks Natsi-Saksamaa ja bolševistliku Venemaa vahel”.
Aktsiooni kolm teravikku
Ajaloolase Küllo Arjaka sõnul, kes on kirjutanud Balti ketist põhjaliku raamatu, oli sel sündmusel MRP avalikustamisele suur mõju.
“Sel üritusel oli kolm teravikku,” leidis Arjakas. “Üks oli suunatud itta Moskva poole, et raputada selle aktsiooniga Moskvat. Et kinnitada ka Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi suunal, et MRP ja Balti rahvaste vabadus on tõsine teema.”
Teine teravik oli suunatud läände. “1989. aastal oli Mihhail Gorbatšov lääneriikides äärmiselt popp Nõukogude Liidu riigijuht. Gorbatšovi retoorika oli aga suunatud sellele, et need baltlased, kes tahavad Nõukogude Liidust lahkuda, on üks separatistlik grupp, kuid Baltimaade töörahva hulgad tahavad elada Nõukogude Liidus, mille uuendamine ja demokratiseerimine meil praegu käib.”
Kui aga ühel augustikuu õhtupoolikul kuni paar miljonit inimest ühtsesse ketti kogunes, näitas see ka läänele selgelt, et Balti rahvaste vabadusetaotlus pole mingi väikese seltskonna separatism.
Kolmas teravik oli Arjaka sõnul suunatud Eesti inimestele endile, sest rahvast ühendavates suurkogunemistes oli olnud mitmekuine vahe.
“1988. aastal toimus lauluväljakul mitmeid üritusi, aga 1989. aasta esimesel poolel nii suuri rahvast ühendavaid sündmusi ei olnud. Toimus küll sinimustvalge lipu heiskamine Pika Hermanni tornis Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril. Aga see puudutas eelkõige tallinlasi ja Harjumaa inimesi.”
Moskva esimene avalik reaktsioon pärast Balti ketti ei olnud mitte MRP tunnistamine, vaid külm dušš. 26. augustil loeti Kesktelevisioonis ette NLKP keskkomitee ähvardav avaldus “Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides”, mille sõnastus oli pretsenditu: “23. augustil 1989 püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolu üles tõelise natsionalistliku hüsteeriani. Inimesed peavad teadma, millise kuristiku poole tõukavad neid natsionalistlikud liidrid. Kui neil õnnestub oma eesmärke saavutada, võiksid tagajärjed olla rahvastele katastroofilised: nende eluvõimelisus ise võib sattuda küsimärgi alla.”
Arjaka sõnul oli tegemist äärmiselt tõsise avaldusega, mida ei saa panna Moskva toonaste nn vanameelsete arvele. Selle avalduse olid kooskõlastatud Mihhail Gorbatšov ja tema nõunikud.
Praktikas avaldusele aga suurt midagi ei järgnenud. Detsembris 1989 võttis Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress lõpuks vastu otsuse “poliitilisest ja õiguslikust hinnangust Nõukogude–Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingule”. Otsuses muu hulgas öeldakse: “NSV Liidu rahvasaadikute kongress mõistab 1939. aasta 23. augusti salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.”
Küllo Arjaka sõnutsi näitas MRP salaprotokollide olemasolu avalikustamine, et Eesti, Läti ja Leedu on võrreldes nõukogude liiduvabariikidega teises staatuses ja sattunud Nõukogude Liidu osaks kahe diktaatori omavahelise sobingu tulemusel.
“MRP hukkamõistmise õiguslik pool võimaldas ka selgelt nõuda ajaloolise ebaõigluse heastamist. Gorbatšov oli 1989. aasta lõpuks juba palunud vabandust Ungari 1956. ja Tšehhi 1968. aasta invasioonide eest. Ida-Euroopas olid toimumas pöördelised sündmused. See andis ka meie jaoks argumentatsiooni juurde.”
