12.09.2019, 00:05

Nõrga talu tugevus: kuidas teenida nii, et ei peaks imekaunist kodust lahkuma

1. septembril istusin suve lõpetuseks taluõuel, kus oleksin tahtnud ise kasvada. Tohutu avarus, vaikses tuules heljuv flokside lõhn, 100aastane talumaja, mis 32 aastat tagasi Kalju kolhoosilt ostetuna tundus väiksem kui takjatihnik maja ees, sest see ulatus räästani! Nüüd püüab oma kõrgusega pilku 200aastane pärn, mis pakub pelgupaika nii kuumuse, kurbuse kui kogu maailma hädade vastu. Kui neid oleks.

Maire Aunaste

maire.aunaste@maaleht.ee

Krista Kukk ja tema floksid.

FOTO: Teevi Pihlak

Küll teil on ikka ilus töö!

Istume Kukkede perega Viljandimaal floksipõllu ääres, mida on aastate jooksul uudistanud paljud lillesõbrad. Päike on külgepidi õhtus. Kuivanud ladvaga jalaka otsas teeb veel tööd vaid rähnipoiss, laskmata ennast segada inimestest või robot-muruniiduk Eedust, kes pärast tööpäeva lõppu sätib end oma "garaažis" magama. Rähn ja robot – kahel pool Nõrga talu sissesõiduteed kulgevad endised ja uued ajad.
"Kuidas Eedu kogu selle maalahmaka niitmisega toime tuleb?"
"Ei tulegi – Aadu teeb ära teise poole tööst. Ühel robotil on vaja korras hoida parkla, teisel majaümbrus," ütleb pereema Krista, lisades, et tänu robotitele tekkis abikaasa Toomase ellu vähemalt üks vaba päev nädalas. Muruniitmisest vaba...

Kommenteeri Loe kommentaare