Kristina Mänd: banaani ebanormaalselt odav hind tuleb kontrollimatute töö- ja keskkonnatingimuste arvelt

Hiljuti leidis ostja poes banaani, mille koorele oli kraabitud „HELP“. Kes selle võis kirjutada, polegi nii tähtis. Oluline on, et küsimused, kust ja kuidas tuleb toit meie toidulauale, on taas päevakorral. Banaan on vaid teekonna vaikne tunnistaja.

Kui just pole tegu Eestis kasvatatud kartulite või õuntega, peame tarbijana lihtsalt uskuma toiduainete vahendajaid ehk maaletoojaid ja poekette, et nad on kauba päritolu kontrollinud. Kahjuks poodides teavet napib, sageli on välja toodud kõigest riik, kus vili kasvatati, ning maaletooja. Kasvatamise ja tootmise tingimuste kohta infot ei ole. Ja nii võimegi teadmatusest süüa näiteks lapstööjõu või orjatööga toodetud banaani.

Banaan on selle läbipaistmatu tarneahela sümbol. Eestis on banaan õunte ja tsitruseliste järel populaarsuselt kolmas vili. Teravilja, suhkru, kohvi ja kakao järel aga viies kõige olulisem toidukaup, mida maailmas kokku toodetakse enam kui 107 miljonit tonni aastas. Euroopa Liit on maailma suurim banaanide importija.

Odav banaan on kaupmeeste jaoks strateegiline toode, mis kliente poodi tõmbab. Kui klient on poes, ostab ta ka muid tooteid, mille hind on kõrgem. Kuigi banaanid jõuavad meile kümne tuhande kilomeetri kauguselt, maksab poes banaanikilo 90 senti kuni 1,50 eurot (sellest saab kaupmees umbes 20% ja maaletooja 33%; tööline teenib ainult 7%). Tükk maad lähemalt toodud õunad maksavad 1,50–2,50 eurot kilo. Banaani ebanormaalselt odav hind tuleb kahe peamise teguri arvelt: kontrollimatud töö- ja keskkonnatingimused.