Kolisime Elva valda, Kirepi külla kolm aastat tagasi, 21. detsembril. Enne seda elasime Tartus kahetoalises korteris. Varem ei olnud meist kumbki tegelikult maal elanud. Nii palju olime enne siia kolimist maaeluga kokku puutunud, et käisime suviti vanaemade juures abiks, kus olid tol ajal lehmad ja kanad. Meil endil loomapidamise kogemus puudus. Linnas elades olid meil ainult papagoi ja koer.

Loomapidamise idee tekkis algselt üldse nii, et „võtame viis kana ning siis saame oma tarbeks mune“. Praegu ei oskagi öelda, palju meil siin päid kokku on, hinnanguliselt pakuks nii umbes 150 ringis. Viimati tõime näiteks juurde kakskümmend pärlkana ning kolmkümmend vutti. Kuna Margus on jahimees ning mina, Eveli, olen loomaarmastaja, kellel on eluaeg olnud unistus saada maale elama ning luua oma loomaaed, saigi see samm ette võetud.

Esimesel aastal olid meil ainult koerad. Eelmisel suvel hakkas siis kõik peale. Margus läks Norra tööle ning siis saatis Eveli pildi, et näe, me võtsime vutid. Ja nii see algas… Nüüd tuleb meil igal kuul või isegi igal nädalal keegi juurde. Sel laupäeval tulevad meile näiteks kääbuslambad ja veel ühed haned. Kuna see ei ole tegelikult odav lõbu, siis on seda olulisem teistele oma loomadega rõõmu valmistada. Samuti on meie jaoks hästi oluline pakkuda loomadele toredat kodu, eriti neile, kes seni ei ole just parimates tingimustes elanud.

Peale selle oleme Tartu Lastekodu Käopesa tugipere. See teema on meie jaoks äärmiselt südamelähedane, kuna seal on kolm last, kes käivad meie juures igal kuul loomadega tegelemas. Lisaks on meil oma väike südamelaps, kes on lapsendatud. Meil on siin kokku kuus jänest, kes ongi lastekodu laste jaoks võetud. Jänesed said neile võetud seetõttu, et nende jaoks on väga oluline tunne, et neil on keegi. Seetõttu võtsimegi jänesed, kelle eest nad peavad hoolitsema ja kellega tegelema. Meil ongi tegelikult algusest peale olnud plaan kaasata sellesse lastekodu lapsi.

Meie eesmärk on inimestele näidata, et tegelikult on võimalik niimoodi elada. Me käime ju ise mõlemad iga päev Tartus tööl ning lapsed käivad Elvas lasteaias ja koolis. Iga päev jõuame pärast viit koju, puhkame veidi ja siis hakkamegi väljas tegutsema. Laste jaoks on see väga tore, kuna neile väga meeldib õues möllata.

Mis on olnud suurim raskus või väljakutse maal elamisel?

Põhilised raskused, millega alguses silmitsi seisime, olid seotud peamiselt majaga. Näiteks on see maja seest väga külm ning kogu elamise kütmine oli pärast korterist tulekut suhteliselt keeruline. Peale selle on meil pidevalt ikkagi veega väga suured probleemid olnud, suhteliselt algusest peale oli kaev koguaeg tühi. Veeprobleem on siiani, kuid lähiajal saab see loodetavasti lahendatud. Nende probleemidega me ei osanud arvestada ning nad on meile ikka palju peavalu ja muret valmistanud. Õnneks on meil äärmiselt toredad naabrid, kes aitavad igas olukorras, kuid eks pisaraid ole valatud omajagu – sellegipoolest ei anna me alla. Sellist mõtet, et läheks linna tagasi, ei ole meil küll veel kordagi tekkinud.

Mis on parim, mida elamine maal on teile andnud?

Meile tundub, et võib-olla see kõige olulisem on just kokkuhoidev kogukond, mis on siin tekkinud. Meil on siin peamiselt viis aktiivset perekonda, kes on kõik enamjaolt samaealised ning kellel on kõigil lapsed. Me teeme siin ikka ühiselt hästi palju põnevaid asju ning lõime nüüd ka MTÜ. Kui kellelgi on abi vaja, siis me aitame üksteist ning üleüldse tehakse paljusid asju koos ja käime üksteisel külas. Meil on tekkinud mitmed traditsioonilised üritused, mida ühiselt korraldame – näiteks vastlad, jaanid, vana-aasta lõpus on pool küla siin koos olnud ning just hiljuti said kõik tulla meie pulma, mis oli hästi tore. Kogu seltskond on hästi lõbus ja positiivne.

Tänu maale kolimisele tunneme end vabamana ning eks lastel on ka mõnusam. Saavad väljas möllata. Üks peamine põhjus oligi see, et tegelikult tahtsime lastele toredat lapsepõlve pakkuda ja et neil oleks põnev. Ega linnas pärast tööd ei viitsinud väga lastega õue minna, aga siin on see kuidagi teistmoodi. Maal on üldse äge – mõnus ja rahulik. Nüüd ei oskaks enam linnas elada.

Miks soovitate ka teistel kaaluda oma koduvallas elamist?

Elukvaliteet on ikka hoopis teine. On positiivne, et pood ei ole ligidal. Tartus oli ikka nii, et 10 minutit enne kella kümmet õhtul vaatasid, et jõuad veel minna jäätist ostma – siin sellist varianti õnneks pole. Logistiliselt on tegemist hea piirkonnaga, kuna Elva on ühel pool, Rõngu teisel pool, ühistranspordi ühendused on head ning liikuma pääseb ilusti. Peale selle on naabrid väga ägedad ja kogukond väga kokkuhoidev. Meie küll julgeksime siia elama tulemist soovitada, kuna just siit leidsime oma unistuste maja, mida olime kaks aastat otsinud. Seni oleme küll väga rahul!

Kirepi on küll väike küla, kuid tahaksime kogukonnaga väga seda kanti nähtavamaks teha. Kõigil on hea meel, kui siia tuleb uusi inimesi. Seega tulge kõik 28. septembril Kirepisse kohaliku elu ja toredate inimestega tutvuma!

Maal elamise päev on üle-eestiline algatus, mille eesmärk on kutsuda maale elama veelgi rohkem tegusaid ja särasilmseid inimesi.


Laupäeval, 28. septembril avavad kõigile huvilistele oma uksed 35 valda Hiiumaalt Setomaani ja Alutaguselt Häädemeesteni.


Sel päeval ootavad Sind külla lasteaiad, koolid, tervise-, kultuuri ja spordikeskused, külamajad ja ettevõtted – kohad, mis kujundavad elukeskkonda maal.


Loe lähemalt aadressilt maalelamisepäev.ee.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena