Eesti suurim lihatööstus sattus endale üllatuslikult mitmesse toidupettuse või võltsimise juhtumisse

Toiduliidu korraldatud toidupettuste konverentsil rääkis HKScan Estonia Baltikumi kvaliteedijuht Priit Dreimann eredamatest juhtumitest, mis on neid ennast mõjutanud või mille tõttu on nad enda teadmata petturiks osutunud.

1. juhtum
„Suured skandaalid ei mõjuta ainult ühte tootjat, vaid tervet sektorit,” rääkis ta. Nii ka 2013. aastal lahvatanud hobuselihaskandaal, kui mitmetes Euroopa riikides leiti veiselihatoodetest analüüside tulemusel hobuseliha.

„Teatud ajaperioodi jooksul muteerus kaks miljonit hobust veiseks,” kirjelda Dreimann asja ühe lausega. „See mõjutas ka korralikke tootjaid. Meie enda näide – samal ajal oli meil itaaliapärane salaamiretsept, mis sisaldas ametlikult teatud koguse hobuseliha, mida me soetasime sertifitseeritud tarnijalt Kanadast või Itaaliast. Kui hobuselihaskandaal lahvatas, siis selleks et mitte olla ajakirjanduse pidevas huviorbiidis ja küsimuste rahe all, tegi ettevõte pragmaatilise otsuse ja võttis selle toote tootmisest maha, kuigi see toode oli väga hea.„

2. juhtum
Kõigil veistel on unikaalse ID-numbriga kõrvamärgid. „Meil oli juhus, kui tarnija juurest pidi tulema kevadel sündinud 6-7 kuune vasikas, kuid autost astus maha 400-kilone elukas,” rääkis Dreimann kõrvamärkide järgi tuvastamise juhtumist.

Vasika kokkuostuhind on kõrgem, kui vanemal loomal. Vanusega muutub looma lihas toitainesisaldus, mineraalid ja muud ained, mida töötleja näitab pakendil toitumisalase teabena. „Kui sisse tulnud loom ei ole selline, nagu ta peaks olema, siis muutume meie petturiteks,” tõi ta välja probleemi. „Kui see tuleb välja ja tekitatakse skandaal, siis kes jääb sel juhul kaotajaks, kas talunik X, kes muudab enda nime pärast seda juhtumit Y-iks või Rakvere Lihakombinaat? Mainekahju on tootjatel üks suurimaid riske üldse, mis saab olla.”

3. juhtum
„Saime Euroopa ametnikelt kirja, et Parmesani ahjukana puhul rikume toote nimetust. Meil paluti see räige rikkumine lõpetada või muidu...,” jutustas Dreimann. Selgus,et Parmesan ei ole Parmigiano-Reggiano sünonüüm, kuigi eesti keele õigussõnaraamat seda näitab. Muu Euroopa arvab teisiti.

„Korraliku ettevõttena käisime selle teema läbi ja õppisime kahe päevaga geograafiliselt kaitstud toote seadusest rohkem kui eelneva kümne aasta jooksul kokku. Saatsime vastuseks, et muudame nimetust – ahjukana Parmigiano-Reggiano juustuga,” jätkas ta.

Kuna kasutati juustusegu, kus vaid üks komponent oli see juust, siis vastava nimetuse kasutamiseks oleks see juust pidanud olema segus domineeriv. Toodet hakati tuunima ja selgus, et kui Parmigiano-Reggiano juust oli domineeriv, siis muutus toote maitse drastiliselt. Tootearendajad olid veendunud, et selline maitse meie inimestele peale ei lähe. „Kurbusega pean tõdema, et asendasime selle teise tootega,” võttis kvaliteedijuht asja kokku.

4. juhtum
Antud juhtum on puhas brändivargus, mis oli kokkuvõttes halenaljakas lugu. Dreimanni sõnul läks nende enda töötaja Kesk-Eestis elavatele vanematele külla ja oli harjunud ostma ühest väikesest hulgilaost seakeelt. Sel korral oli seal soodsa hinnaga külmutatud seakeel, mille töötaja rõõmsalt ära ostis.

Kodus pakki avades leidis ta sellest aga hoopis seamaksa. Helistas kohe kvaliteedijuhile ja esitas kaebuse. „Toote säilituskuupäeva järgi hakkasin seda partiid otsima, kuid ei leidnud sellist toodet,” rääkis Dreimann üha kasvavast üllatusest. „Palusin saata etiketist pildi ja sealt oli kohe aru saada, et see ei ole meie toode. Tegime ametliku pöördumise selle firma poole ja sealsed juhid ehmatasid ära.”

Kiiresti läbi viidud sisejuurdluse käigus tuli välja, et nende ettevõtte laotööliste palk oli seotud laojäägiga ja mingil hetkel olid nad avastanud, et jahutatud seamaks hakkab käest ära minema. Et olukorrast välja tulla, külmutati see ära, eemaldati vana etikett ja copy-paste võtet kasutades valmistati Rakvere Lihakombinaadi lehelt logo võttes uus etikett. Kõik lõppes hästi, võltsitud etiketiga tooted korjati müügilt ära ja vabandati ette-taha.

Ettepanek
Dreiman arvas, et pettuste vältimiseks võiks riigi poolt olla toidupettuste teavitussüsteem, nagu näiteks Taanis, kus tootjad saavad iga nädal riigiameti poolt teate selle kohta, mis toimub maailmas, Euroopas ja nende endi koduturul.

„Kui vaadata PAHide analüüside tulemusi siis arvan, et paljud koduse maasingi valmistajad ei tea üldse, et nad peaksid sellise asja pärast muret tundma. Nii tarbija kui ka väiketootjate täiendav koolitamine on ülioluline, et vältida skandaale,” ütles Priit Dreimann. „Tilk tõrva võib pütitäie mett rikkuda. Kui skandaal plahvatab, siis terve sektor peab selle ära sööma.”