Aasta põllumehed tegid valitsusele üleminekutoetuste kärbete tõttu avaliku pöördumise
Täna, 6. novembril tegid aasta põllumehed avaliku pöördumise Eesti Vabariigi juhtidele ja otsustajatele seos kavandatud kärbetega põllumajanduse siseriiklike üleminekutoetuste maksmisel järgmise aasta riigieelarves.
Aasta põllumehed tõdevad, et Eesti riigieelarves pole põllumajandust sellel korral prioriteediks peetud, nii nagu see on alates Eesti taasiseseisvumisest ka paljudel varasematel aastatel juhtunud. Samas ei arvestata, et plaan mitte maksta lubatud lisatoetust vähendab olulisel määral põllumajandussektori konkurentsivõimet, võrrelduna meie naabrite ja teiste riikide konkurentidega.
„Toit tuleb põllult ja põllumeeste rolli rahva toitmisel pole võimalik alahinnata. Poliitikud ja valitsuserakonnad ei tohiks hammustada kätt, mis neid toidab! Kas poliitikud pole tõesti võimelised õppima mineviku vigadest?“ rõhutas Aasta Põllumees 2019 Indrek Klammer, kes tegeleb igapäevaselt Lääne-Virumaal piima, teravilja, veise- ja sealiha tootmisega.
Pöördumises märgitakse, et 10 miljoni euro kokkuhoidmine suurendab survet töötajate lahkumiseks sektorist ning ettevõtete ja maa müügiks väliskapitalile. Aasta põllumehed rõhutavad, et meie oma põllumeeste ja ettevõtjate tugev side kodukoha ja maaga ning kohalolu on aga toidujulgeoleku ja laiemalt kogu riigi julgeoleku tagatis. Põllumehed tunnevad ja kannavad vastutust Eesti maapiirkondade elujõulisuse hoidmise, maa ja mullaviljakuse säilimise, sektoris tegutsevate inimeste ning Eestimaalaste toidulaua katmise eest nii tavaoludes kui võimalike kriiside tingimustes.
Aasta põllumeeste klubi koondab kõiki Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ja ajalehe Maaleht korraldatud konkursil alates 2001. aastast tunnustatud põllumehi.
See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on.
Selle tarkuse on öelnud eesti rahvusliku liikumise suurkuju Carl Robert Jakobson juba enne Eesti riigi iseseisvumist. Selle vabaduse nimel töötavad Eestis ligi 16 000 inimest põllumajanduses, peaaegu 15 000 töötajat toiduainetööstuses ning vähemalt 5000 seotud valdkondades hõivatut. See töö ei ole kerge, tavapärane on näiteks sõnniku hais ja napiks jäänud unetunnid hooajal. Seda tööd tehakse pühendumise ja missioonitundega, vaatamata sellele, et põllumajanduses teenitav töötasu on statistika järgi umbes viiendiku võrra madalam Eesti keskmisest.
Euroopa Liidu liikmesriigina oleme osa suurest ühisest turust ja peame käituma ühiselt kokku lepitud reeglite järgi. Et tagada tarbijatele mõistlikud toiduainete hinnad, on sõlmitud kokkulepe, et toidutootmiseks tehtud kulutuste ja toodangu eest saadava hinna vahe kompenseeritakse toetustega. Ainult tänu toetustele on sektor võimeline tegutsema. Euroopa Liidust tulevad põllumajanduslikud otsetoetused on Eestis küll aastate jooksul suurenenud, kuid kiiremini on kasvanud tootmiskulud: tööjõu-, energia-, rendi-, tehnika- ja hoonete kulud. Oluliselt on suurenenud tootmisele esitatavad keskkonna ja loomade heaolu nõuded, mille täitmiseks on vaja teha suures mahus üha kallimaid investeeringuid.
Viimased kolm aastat on olnud looduslike tingimuste ja/või hindade poolest põllumajandusele suhteliselt ebasoodsad. Sektori laenukoormus ja kohustused on aastatega suurenenud. Eesti riigi põllumajanduspoliitika ja siseriiklikud toetused on stabiilsuse ja usaldusväärsuse näitaja ka krediidiasutustele, et laenude riskimarginaale ei tõstetaks.
Läti riigi eelarvesse on kohalikele põllumeestele järgmiseks aastaks täies mahus lisamaksete tegemiseks vahendid planeeritud. Eesti riigieelarves pole põllumajandust sellel korral prioriteediks peetud, nii nagu see on alates Eesti taasiseseisvumisest ka paljudel varasematel aastatel juhtunud. Samas ei arvestata, et plaan mitte maksta lubatud lisatoetust vähendab olulisel määral põllumajandussektori konkurentsivõimet, võrrelduna meie naabrite ja teiste riikide konkurentidega. 10 miljoni euro kokkuhoidmine suurendab survet töötajate lahkumiseks sektorist ning ettevõtete ja maa müügiks väliskapitalile. Meie oma põllumeeste ja ettevõtjate tugev side kodukoha ja maaga ning kohalolu on aga toidujulgeoleku ja laiemalt kogu riigi julgeoleku tagatis. Põllumehed tunnevad ja kannavad vastutust Eesti maapiirkondade elujõulisuse hoidmise, maa ja mullaviljakuse säilimise, sektoris tegutsevate inimeste ning Eestimaalaste toidulaua katmise eest nii tavaoludes kui võimalike kriiside tingimustes.
Riigieelarve üle otsustajad, kas ka teie kannate vastutust, kui jätate kasutamata Eesti riigile antud võimaluse Eesti maad hoidvaid ettevõtteid ja seal töötavaid inimesi toetada?
PÖÖRDUMISELE ALLA KIRJUTANUD AASTA PÕLLUMEHED:
Raivo Musting, Aasta Põllumees 2001
Jaak Hinrikus, Aasta Põllumees 2002
Jaak Läänemets, Aasta Põllumees 2002
Johannes Valk, Aasta Põllumees 2003
Aavo Mölder, Aasta Põllumees 2004
Andres Härm, Aasta Põllumees 2004
Arvo Kuutok, Aasta Põllumees 2005
Kalle Reiter, Aasta Põllumees 2006
Ermo Sepp, Aasta Põllumees 2007
Mati Nurm, Aasta Põllumees 2008
Mart Timmi, Aasta Põllumees 2009
Madis Ajaots, Aasta Põllumees 2010
Avo Samarüütel, Aasta Põllumees 2011
Raivo Külasepp, Aasta Põllumees 2012
Tõnu Post, Aasta Põllumees 2013
Ilmar Teevet, Aasta Põllumees 2014
Romet Rässa, Aasta Põllumees 2015
Lembit Paal, Aasta Põllumees 2016
Margus Muld, Aasta Põllumees 2017
Jaan Metsamaa, Aasta Põllumees 2018
Indrek Klammer, Aasta Põllumees 2019
