Kuidas valmib laevamudel?
On kaks täiesti iseasja, kas osta laevamudel suvekodu kummutile või muuseumi ekspositsiooni. Mida siis mõistetakse muuseumikvaliteedis mudeli all?
Ennekõike peaks see võimalikult autentselt andma edasi laeva arhitektuurilisi ja tehnilisi aspekte, ehk et olema võimalikult tõetruu kolmemõõtmeline kujutis. Hinnatakse peamiselt nelja kriteeriumit: laevakere konstruktsioon, detailide värvimine ja viimistlus, metallist detailide täpsus ning taglas ja purjestus. Heas kvaliteedis laevamudeli valmistamise aluseks on põhjalik uurimistöö ja head allikmaterjalid.
Joonised ja teised allikmaterjalid
Ajalooliselt autentse laevamudeli valmistamise esimeseks ja peamiseks nõudeks on heas kvaliteedis joonis. Parimal juhul on jooniseid mitu ja need kujutavad laeva erinevaid läbilõikeid. Kere autentseks kujutamiseks peaks olema ka selline joonis, millelt meister saab kätte laevakere täpse kuju. Head joonised on aga üsna rariteetsed.
Ka Paksu Margareeta uue ekspositsiooni laevamudelite tellimisel sai määravaks jooniste olemasolu. Näiteks reisi-kaubaaurik Grenen oli ehitatud Taanis, mistõttu võtsime ühendust sealse arhiiviga. Õnneks olid Greneni joonised seal olemas, Lausa komplektina, mis sisaldas nii teoreetilist joonist kui ka erinevaid läbilõikeid.
Lisaks joonistele vajab mudelimeister ka täiendavat allikmaterjali. Veel sõidus olevate laevade puhul võib selleks olla laev ise, mida meister saab vaatama ja uurima minna. Aga mida teha siis, kui laeva enam ei ole? Sellisel juhul on hindamatuks abiks muuseumikogudes ja arhiivides leiduvad fotod, kirjeldused ja kaptenipildid. Viimased eelkõige seetõttu, et must-valge foto ajastul on neil värviküllastelt maalidelt võimalik teada saada laeva värve.
Kuraatori ja meistri koostöö
Ehkki kuraator on eelnevalt teinud ära uurimistöö ja pannud meistri jaoks kokku allikmaterjalide komplekti, tekib meistril paratamatult töö käigus erinevaid küsimusi., alates laeva detailide värvist ja materjalist korstnamärkideni.
Kui laev on sõitnud erinevate lippude all, siis tuleb otsustada, millise lipuga teda näitusesaalis eksponeerida. Kui laevast on säilinud vaid mustvalged fotod, pole lihtne öelda, mis värvi laev oli. Lahendusena saab kasutada analoogiat sama ajastu teiste sarnast tüüpi laevadega. Nii eelistati kaubaaurikute kered enamasti veepealses osas katta musta värviga katta, sest needitud kere kippus soolases vees roostetama ja valge värvi puhul oleksid roostesed laigud kohe silma torganud.
Reisiaurikud värviti pigem heledates toonides (valged või hallid). Reisi-kaubaaurik Greneni puhul kerkis aga küsimus, et kuna laev oli pikalt kasutuses – 1908–1940 – ja selle aja jooksul mitmeid kordi ümber ehitatud, siis millist perioodi peaks mudel esindama. Kuraatori ja Greneni valmistaja, meister Aleksandr Stepanovi koostöös sai valitud 1920. – 1930. aastad, mil laev kuulus AS Balti Päästeseltsile.
Mudelimeister saab fotodelt uurida, millistest materjalidest olid erinevad laevaosad valmistatud, samuti lähivaateid pisidetailidest, mis joonisel on vaid markeeritud. Ei tasu alahinnata ka nende fotode väärtust, millel on kujutatud laevameeskonda või ainult mingisugust osa laevast, sest just seal võib peituda vastus (näiteks, meekonna seljataga asetseva tekiehitise seinal olev detail) hetkel kõige olulisemale küsimusele.
Reisi-kaubaaurik Greneni lugu
Laev ehitati 1908. aastal Taanis Helsingøris ja sai esialgu nimeks Bilbrev. 1910. aastal ostis selle Hiiumaa Aurulaevaselts ja aurik nimetati ümber Greneniks. Laev hakkas sõitma Heltermaa-Haapsalu ja Kärdla-Tallinn liinil. 1911. aastal plaanisid omanikud laeva kord nädalas sõitma panna liinile Haapsalu-Hiiumaa-Kihelkonna-Ventspils, mis paraku siiski teoks ei saanud.
1915. aastal võeti aurik Vene mereväe käsutusse, kus teda kasutati transpordilaevana. Kuna laeva endine omanik Hiiumaa Aurulaevselts lõpetas 1923. aastal tegevuse, siis müüdi aurik võlgade katteks Balti Päästeseltsi Rannasõiduliinide osakonnale, mis kasutas laeva kuni 1938. aastani erinevatel rannasõidu liinidel, näiteks Tallinn–Pärnu–Kuressaare, Heltermaa–Rohuküla ja Tallinn–Heltermaa–Kuivastu–Virtsu–Laimjala–Kuressaare.
1938. aastal kui Balti Päästeseltsi rannasõiduliinide osakond tegevuse lõpetas, võttis selle laevad üle samuti reisilaevandusega tegelenud laevaühing G. Sergo & Ko. Laev sai nimeks Sõmeri ja jätkas reisijatevedu Eesti rannikul. 1940. aastal, kui ettevõtte G. Sergo & Ko varad natsionaliseeriti, läks laev Eesti Riikliku Merelaevanduse omandisse ja 1940. aastate lõpul laev lammutati.
Palvevennad uputavad Greneni
1933. aasta septembris liikus Tallinnas ringi uudis, et Grenen on hukkunud. Ometi seisis laev rahulikult ilma vigastusteta Tallinna sadamas kai ääres. Kui hakati uurima, kust selline jutt pärineb, selgus, et Kuressaares aset leidnud palvevendade kokkutulekul olevat jutlustaja arvanud patustajate hulka Greneni meeskonna ja reisijad. Ta öelnud: laev sõidab küll Pärnust merele, kuid Jumal hukutab ta tormis. Jutu levikul jõudis sõnastus muutuda, nagu oleks aurik juba hukkunud.
