Meie rannikuvetes kõige rohkem püütud kalad

Kuigi suurem jagu eestlastest ei tee vahet forellil ja lõhel, saati siis kilul ja heeringal, süüakse meil kala siiski üsna usinasti.

Kalandus on siinkandis olnud läbi aegade tähtis majandusharu ja kalatööstusettevõtted annavad märgatava osa kogu meie toiduainesektori toodangust ning selle ekspordist. Piisavalt varustatud kalaressurssidega Eestis moodustavad püügimahu põhiosa räim ja kilu, üllatajana on edetabelisse lühikese ajaga sisse trüginud siin peamiselt võõrliigina kuulsust kogunud ning hästi kohanenud ümarmudil. Vaatame siis, millist kala ja kui palju aastas rannakalurid vahuselt veepõllult välja sikutavad ning teeme selgeks sellegi, mis vahe on ikkagi räimel ja kilul.

Räim

Räime elab Läänemeres nii palju, et pea iga teine siit kätte saadud kala ongi räim. Populaarsus kajastub ka iga-aastastes püügimahtudes. Läänemere heeringaks kutsutud kala, on ta ju Atlandi heeringa väike sugulane, kannab 2007. aastast Eesti rahvuskala tiitlit. Kui turul kohtab kala nõutaja põhiliselt 15 sentimeetri pikkuseid räimi, siis nende seas esineb ka hiiglasi. Suur räim võib olla korraliku koolijoonlaua mõõtu, oma 30-sentimeetrine.

Talviti istuvad räimed kuni saja meetri sügavusel, päris põhja lähedal tihedates väheliikuvates parvedes dieedil. Suurem söömine algab neil varakevadel ja pidu kestab hilissügiseni, siis toimuvad parvede igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö peamiselt planktonit mugides mööda saadetakse. Eesti räimed elavad peamiselt Liivi lahe, Soome lahe ja Hiiumaa loodenurga vetes.

Lähevad kodukokal tihti sassi: räim ja kilu. Foto: Kalanduse teabekeskus

Räimega sassi aetakse sageli kilu. Pigem köögis kui rannavetes, sest kilu ranna lähedalt ei püüa. Niisiis, kilu pole väike räim – nad on täitsa erinevad kalad. Isegi maitselt! Kuidas vahet teha? Kilu selg läigib mustjalt, räimel rohekalt ja sõrmega kõhu alt saba poolt pea poole libistades tundub kilu kare, räim on aga täitsa sile sell.

Ahven

Kalameeste keeles vana triibuline on värvikas kala. Selg oliiv- või mustjasroheline, küljed heledamad, 5–8 tumeda püstvöödiga, kõht valkjas või hõbedane. Tuntud on ahven erepunaste saba-, päraku- ja kõhuuime poolest, rinnauimed on kalal kollased. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. Foto: Kalanduse teabekeskus

Aastaga kasvab ahven 6–7 sentimeetri pikkuseks ja kaalub siis 2–3 grammi, seitsmeaastane ahvenas on 24–26 sentimeetrit pikk ja kaalub 170–240 grammi. Aga sellega lugu ei lõpe, viieteistaastaselt saavutab ta pikkuse 37–40 sentimeetrit ja võib kaaluda kuni 920 grammi. Emased kasvavad isastest kiiremini ja elavad kauem.

Eduka ahvenapüügi eeldus on kalaparve veest üles leidmine. Ahvenad võivad moodustada suhteliselt suuri kogumeid, kus kalad on üsna harvalt koos, hoides üksteisega umbes poolemeetrist vahemaad.

Lest

Rannarahva jaoks on lest olnud läbi aegade tänuväärne toidulisa. Teda võib kohe söömiseks suitsutada, grillida, praadida, pista ahju, keeta või hautada. Kui kala vinnutada, marineerida või panna purki nagu sprotte, teenib lest kõhtu ka üle talve.

Foto: Kalanduse teabekeskus

Lest ujub ringi ühe küljega vastu merepõhja liibudes. Tema keha ülemine külg on tumedam, liivapruun kuni kollakashall, sageli punakate või kollakate laikudega, alumine pool kahvatu ja valkjas. Keskmine pikkus jääb 10–30 sentimeetri vahele, kuid Eesti suurim püütud lest oli nendest näitajatest rohkem kui pea jagu üle – 51 sentimeetrit pikk. Läänemeres elavad süvikukudulestad ja rannikukudulestad. Esimesed siirduvad kudema Gotlandi süviku piirkonda, teised koevad aga madalatel rannikualadel 4–22 meetri sügavusel.

Kas tead, et lesta vastne on alguses sümmeetrilise kehaga ja moonde käigus rändab ühe kehapoole silm teisele poole? Selle tulemusena on lestal silmad ainult keha ülemisel küljel.

Meritint

Meritindil on üsna tugev värsket kurki meenutav lõhn. Meie rannikuvete üks maitsvamaid kalu saab eriti hea, kui teda kevadel värskes õhus süte kohal grillida ja lasta siis koos karulaugupestoga hea maitsta. Rahvakeeli on teda kutsutud haisukotiks, hobuselihapoisiks, valge hobuse jalaks, tallipoisiks ja nonnipoisiks, mõrratindiks, meretindiks, tindiks, tindikalaks ning norsiks.

Foto: Kalanduse teabekeskus

Meritint on saleda, meie vetes enamasti alla 30 sentimeetri pikkuse keha ja suhteliselt suure ning teravahambulise suuga kala. Aastaselt on ta keskmiselt 8–9 sentimeetri pikkune ja kaalub 3–4 grammi, viieselt 19–20-sentimeetrine ning seitsmeaastane meritint on kasvanud kuni 26 sentimeetrit pikaks ja kaalub 90–120 grammi.

Eesti vetes on meritint tavaline kogu ranniku ulatuses, kõige arvukam Pärnu lahes. Kudemas käib jõgedes. Väikesed meritindid söövad esimestel elukuudel põhitoiduna planktonit, seejärel põhjaloomastikku. Suuremad ka teisi kalu, samuti koetud kalamarja. Oma kudemise ajal peab meritint paastu.

Koha

See röövkala elutseb avavees üsna põhja lähedal. Noored hoiavad väikestesse parvedesse, vanemad aga uitavad ringi omaette. Täiskasvanuna on koha tavaliselt 50–70 sentimeetrit pikk ja kaalub kuni neli kilo. Säravamad eksemplarid võivad sirguda siiski üle meetristeks ja saavutada massi, mis ületab 15 kilo. Koha keha on piklik, pea suhteliselt kitsas, suu suur ja tugevate kihvadega. Foto: Kalanduse teabekeskus

Tema esimene seljauim on teravate ogakiirtega, kõigil seljauimedel paiknevad aga tumedate täppide read. Selg on hallikasrohekas, küljed heledamad ja 8–16 tumesinaka püstvöödiga. Koha hüüdnimed on ka sudak, suudak, kabakala, rattapulk ja merekaru. Parimaid kalu pannile panekuks.

Haug

Haugil on kala kohta väga hea nägemine, silm seletab kuni 2,5 meetri peale. Röövkalana varitseb ta saaki liikumatult ja haarab selle kiire sööstuga. Seejuures võib lõugade vahele sattuda ka lähisugulane, sest haug ohvrit ei vali ja kannibalism on nende seas väga levinud. Suuremat kasvu isendi jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska tüüpilise röövkalana aega närimise peale. Foto: Kalanduse teabekeskus

Olenevalt veekogust võib haugi värvikiri moodustada triibulisi või täpilisi mustreid alates mustjasrohelistest kuni kollakasvalkjate toonideni. Tema hambad on suunatud sissepoole, et vältida saagi pagemist suust. Tavaliselt kaalub haug kuni paar kilo ja on alla meetri pikk, kuid soodsatel tingimustel võib ta kasvada tublisti üle meetri ning õgida end üle 15-kiloseks. Rahvasuu on talle erinevate nimede panemisel olnud lahke: avi, havi, jurlak, jõekirjak, nilks, nolk, nälg, purikas, vassiili, veteröövel.

Latikas

Latika maitset ülistab rahvapärimus, öeldes, et jahi- ja kalameeste neli delikatessi on karu käpp ja põdra mokk, kopra saba ja latika naba. Seda viimast lastakse igal kevadel usinasti hea maitsta suitsuahjude juures, nautides esimesi tõeliselt sooje ilmu. Latika keha on kõrge ja külgedelt kokkusurutud, pea ja suu suhteliselt väiksed. Foto: Kalanduse teabekeskus

Suurim Eestist püütud latikas oli 58 sentimeetrit pikk ja kaalus 5,5 kilo. Harilikult jääb kala kaal ühe ja kolme kilo vahele. Latikas võib elada 25–27 aastat. Tema hüüdnimed on kala ema, kärnanina, lahn, lasn, lapakas, lehtjas, libanik, lips, preks ja prõks.

Angerjas

Väheseid kalu Eestis, kelle kohta armastatakse öelda, et ei mäletatagi, millal teda viimati süüa sai. Kuni 25% rasva sisaldav suitsu- või marineeritud angerjas on tõepoolest rammus suutäis.

Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust siirduvad õhtu saabudes jahile, süües oma suurusele jõukohast saaki: veeputukate vastseid, usse, väikesi kalu. Angerjas on Eesti kalastiku ainuke katadroomne liik, kes läheb kudema magedast veest soolasesse vette. Tema kudemisränne on kalade seas pikimaid, teekond Euroopast Sargasso mereni ulatub 5000–6000 kilomeetrini. Sealt tagasi angerjas ei tule, sest pärast kudemist kala sureb. Foto: Kalanduse teabekeskus

Värvilt on angerjas tumerohekas või -kollakas. Kuderändel asendub see aga hõbedase tooniga. Teadlased kutsuvadki kasvufaasis olevat angerjat kollaseks angerjaks ja kuderändel olevat angerjat hõbeangerjaks. Tavaliselt on angerjad alla meetri pikad ja kuni paar kilo rasked. Suurim Eestist püütud angerjas kaalus 5,3 kilo.

Eesti siseveekogude angerjapopulatsioonid sõltuvad suures osas sinna asustatud kaladest. Peipsi järves ja Võrtsjärves püütakse sissetoodud angerjaid. Rahvasuu ütleb tema kohta ka usskala, libekala, mereuss, pikk, ponk, pats või nulk.

Tuulehaug

Tuulehaug teeb kevadel läbi väga pika rände Atlandi ookeanist, et jõuda kudema Eesti rannikuvetesse, kus kalurid on juba ootel, et püüda ainulaadset rohekate luudega külalist. Meie rannikuvetesse ilmub tuulehaug ainult hiliskevadel ja suvel, kui pindmiste veekihtide temperatuur on 13–15 kraadi. Ta koeb mais-juunis madalas rannavees veetaimedele.

Foto: Kalanduse teabekeskus

Tuulehaugi keha on angerjalaadselt pikk, peaaegu ruljas, kuid vähe painduv. Tema sabauim on sügava väljalõikega, seljauim ja pärakuuim pikenenud ning paiknevad kohakuti sabauime läheduses, meenutades sellega haugi. Tegelikult aga pole tuulehaug ega haug sugulased, kuuludes eri ülemseltsidesse. Eestist püütavate tuulehaugide pikkus on 57–77 sentimeetrit ja kaal 270–990 grammi. Rahvakeeles on ta nimed ka tuulehavi, tuulekala, tuulenõel, nokahaug ja nokakala.