Margus, kuidas on kevad kalameestel kulgemas? Mida püütake ja mis on kevadel kõige minevam kala?

Kevad on kulgemas kummaliselt. Talve nagu õigesti polnudki, jääd ei tekkinud kuskil, kevad on siiani olnud tuuline ja külm. Kala liigub väga tsükliliselt, kord seda on ja kord ei ole. Kalurid tahavad ikka kätte saada seda põhilist kaubakala ahvenat, kuid seda paistab praegu olevat vähevõitu.

Muret teeb ka kala hind, see kõigub ka väga suures piires, pigem siiski nagu allpoole, eriolukord on pannud inimesi vähem kala ostma. Liikumispiirangud Euroopas on ahvenafilee väljaveo praktiliselt peatanud, seega võib juhtuda, et kala poelgi kuhugi panna, kui seda peaks rohkem liikuma hakkama. Seega kalameeste kevad on täpselt nii nagu kogu Eestis ja maailmas. Määramatust ja teadmatust on palju.

Mis seisus on üldse nii Eesti kui ka Läänemaa kalade olukord - tervis, arvukus?

Viimastel aastatel on kalasaakidega olnud päris hästi, varude seis on olnud viimasel 3-4. aastal olnud hea. Näiteks kui 2015. aastal lossisid Läänemaa kalurid 327 tonni erinevaid kalaliike. siis 2019 aastal üle 500 tonni. Selle juures onväga jõudsalt kasvanud peamise kaubakala ahvena lossimiskogused. Paraku on rannakalanduses nii, et iga kevad on uus ja mida see toob ei tea täpselt keegi. Kalapüük on teadupärast õnneasi, kalurid ise ütlevad, et omajagu peab ikka asja oskama ka aga enamik on õnneasi.

Rannakalanduses on palju riskisid, mida kalur kuidagi maandada ei saa. Näiteks tormine ilm, mis ei lase merele ja lõhub püünised ära, kala võib teisti liikuda kui varem, kala võib olla rohkem või vähem, seda kõike on väga keerukas, kui mitte võimatu ennustada. Sellele kõigele lisandub veel kala eest saadav hind - paraku on ikka nii, et kui kala on siis on seda kõigil kaluritel ja see viib hinna kohati päris järsult alla.

Mis kalad Läänemaal üldse püütavad on ja mis on neist kõige kasumlikum, milline maitsvaim ja milline kõige tülikam?

Läänemaa kaluritele annab parimat teenistus ahven ja räim. Nende liikide saagikus on viimastel aastatel olnud hea ja hind ka suhteliselt mõistlik. Kõige maitsvamaks võik pidada vähemalt minu meelest koha, väga maitsev on ka augustis/septembris püütud lest, seda eriti praetuna.

Kõige tülikam on kindlasti see kala, mille eest mõistlikku hinda ei saa – koger, nurg ja sellised kalad. Paraku tuleb seda püünistesse suhteliselt palju. Kõige tülikam on alamõõduline kala, sest kui ikka mõrda tuleb rohkelt alamõõdulist ahvenat ja haugi, mille püük keelatud, siis selle välja sorteerimine on kaurile töömahukas ja tülikas. Teha seda siiski alati tuleb.

Kui palju Teie piirkonnas üldse kalamehi on ja kui palju kala päevas, nädala, kuus püütakse?

Läänemaa kalanduspiirkonnas on 170 kalapüügiloa omanikku. Neist tõsiseid kalureid, kes saavad arvestatava tulu just kalapüügist on umbes 22 ehk siis umbes 12-13%. Kui palju aga kala päevas püütakse on suhteliselt raske hinnata. Aktiivne püügiperiood Läänemaa rannikumeres on umbes viis kuud: märts-aprill-mai ja siis sügisel september-oktoober. Kala püütakse nii nagu meri seda annab, vahel on mõrras ahvenat üks tonn või enamgi, vahel on 20 kilogrammi või üldse mitte midagi.

Kui palju sellest kalast rändab piiri taha, kui palju aga eestlaste toidulauale?

Eestlaste toidulauale rannapüügi kala väga palju ei jõua, valdav osa ahvenast fileeritakse ja müüakse Kesk-Euroopasse, räim suures osas aga külmutatakse ja see läheb praegu Ukrainasse. Põhjust, miks enamus rannakalast ekspordiks läheb ei ole vaja kaugelt otsida: eestlased ei ole väga suured kalasööjad. Kohalikule toidulauale jõuab kala peamiselt väiketöötlejate kaudu. Läänemaal on viis kalandusettevõtjat, kes ise kala töötlevad ja seda ka inimestele oma kioskites, kauplustes müüvad.

Kuidas on aga praegune maailmas laiutav pandeemia mõjutamas kohalikku kalameest ja kuidas eksporti, kohalikku tarbimist?

Praegune pandeemia mõjutab kohalikku kalameest päris otseselt, sest suuremad püüdjad, kes müüvad oma saagid kokkuostjatele on üpriski suures hädas, sest kala eriti ei taheta. Kesk-Euroopa turud on kinni ja ahvenat läheb sinna vähe. Need, kes kala töötlevad ja seda ise ka müüvad on samuti klientidest ilma jäänud. Peamiselt seepärast, et nende turg on suurel määral erinevad laadad, mis praegu üldse ei toimu ning ei tea kas sellele suvel üldse toimuma hakkavad. Samuti on väiketöötlejatele oluline kala ostja Eesti enda siseturist, kes on hetkel samuti täiesti kadunud ja millal inimesed jälle liikuma hekkavad, kes seda teab.

Palju on ka räägitud Läänemere saastatusest ja läbi selle kalade saastumisest. Mis seis sellega on? On Läänemere kala tervislik ja puhas?

Saastatuse kontekstis räägitakse peamiselt räime dioksiini sisaldusest ja soovituslik on mitte tarbida suuremõõdulist räime. Ülejäänud kalade suhtes ei tea, et oleks juttu saastatusest. Räime võib ka ikka üsna julgesti süüa, sest selleks, et sealt mingi mürgitus saada, peab seda räime sööma ikka väga suurtes kogustes.

Mis kala näitab kõige paremini seda, et meri on puhas? (Tean, et hülged on tagasi Hiiumaa kandis, see näitab mere puhtust!)

Seda peab ikka teadlaste käest küsima. Jään siin vastuse võlgu.

Kust saab osta aga Läänemaa kalurite kala, värskelt ja otse?

Läänemaal saab näiteks suitsukala osta päris mitmest kohast. Haapsalu linnas on kala müügikioskid pea kõigi suuremate kaubanduskeskuste juures, need on avatud peamiselt maist kuni oktoobrini. Korraliku valikuga kalakauplus asub ka Lihulas. Värske kala saamiseks on aga kõige mõistlikum leida endale oma kalur, kelle käest kala küsida, piisab kui ennelõunal mööda väikesadamaid kolada, kellegi ikka leiab. Kui kuidagi kedagi ei leia, siis mõningad kontaktid on ka MTÜ Läänemaa Rannakalanduse Seltsi koduleheküljel www.lrs.ee.

Millised on kalurite tänased suurimad rõõmud ja mis on suurima mured?

Kalurite rõõm on see, et kevad on käes ja saab jälle kalale minna. See on niimoodi igal kevadel, olgu siis head või halvad ajad. Mure on see, et keegi täpselt ei tea, mis tulevik toob, mis saab kala hinnast, kas seda kala ikka meres on ja kui palju seda kätte saab. Need mured on pea igal kevadel.

Millega saaks Eesti inimesed meie oma kalamehi aidata?

Eesti inimesed saavad aidata kohalikku kalurit sellega, kui nad rohkem tarbivad Eestimaist kala. Viimastel aastatel on päris hulgaliselt juurde tulnud kalureid, kes oma saake ise töötlevad ja seda otse sööjatele müüvad. Tasub ikka mõnest kioskist läbi astuda ja kala kaasa osta, nii on kaluril teenistus olemas ja endal ka hea maitseelamus.

Kui palju kalamehed, ka Teie ise, kala söövad? Mis on kalameeste lemmikkala, mida sel kevadel võiks kõik eestlased süüa?

Igal kevadel on ikka räim, mida võiks süüa

Mis on Teie lemmikkalad, mida toiduks tarvitada? Kas Teilon ka mõni oma lemmikkalaretsept, mis tuleb hästi välja ja mida soovitaksite ka teistele?

Mulle endale meeldib kõige enam augusti lõpus Nõva rannast püütud hästi paks lest. Kala tuleb enne tarvitamist puhastada ja väga korralikult pesta. Pannile tuleb panna rohkelt õli ja võid pooleks, kala tuleb seejärel praadida niikaua kui kalaliha kergelt lõhki hakkab minema. Siis pisut tilli ja soola juurde ning valmis see hõrgutis ongi.

Mida toob aga tulevik meie kalandusele - kuhu oleme teel?

Mina ise arvan, et Eesti kalanduse tulevik ei ole väga tume. Viimasel 10-aastal on rannakalandussektorisse investeeritud rohkelt Euroopa Merendus ja Kalandusfondi vahendeid. Paranenud on oluliselt väikesadamate olukord, kaluritel on olnud võimalus toetusega soetada endale kala hoiustamise, transportimise ja töötlemise vahendeid. Toetatakse kalurite tegevust mitmekesistavaid tegevusi, et vähendada püükide seosoonsusest tulenevaid riske.

Tulusid kalapüügist saab siiski ainult 5-6 kuul aastas, olenemata sellest kui head kalavarud ja saagid on. Kalur peab siiski tööd ja tulu saama ka püügivälisel hooajal. Suuri pingutusi tehakse, et populariseerida kaluri kutset ja suurendada kohaliku kala tarbimist. Kaluri amet ei ole sugugi lihtne amet, üks hea tuttav kalur ütleb ikka, et “kala peab oskama püüda, kalaõnne peab olema ja tööd peab kah viitsima teha”.