Kuulduste järgi sai 1935. aastal Tõrva jaaniõhtul ahvinäitust vaadata
Selle aasta suvine pööripäev oli 20. juunil, see on aeg, kui meil on kõige pikem päev või valgeim öö. Pööripäeval jagab „pesas“ istuv päike kõigele elavale oma erilist väge ja energiat. Peale pikka valget ööd hakkavad päevad taas lühemaks jääma.
Kuna eestlased on metsa- ja loodusrahvas, on pööripäev meie esivanemate jaoks väga olulisel kohal olnud. Kõike looduses toimuvat on jälgitud suure huvi ja austusega. Ümberringi toimunud muutusi on esivanemate kommete ja traditsioonidega püütud au sees hoida ning endalegi jõudu sellest juurde ammutada.
Pühadetuju loomine algas kodust. Enne pühi võeti ette tubades suurpuhastus. Kõige selle juures oli väga oluline oma meeleolu jälgimine. Tegevus ei tohtinud olla vastumeelt või sunnitud. Seda, et just kaunis kodu loob õige pühadetunde, teame me kindlasti kõik ka tänapäeval. Tuppa on toodud sarnaselt suvistepühadele noori kaski või põllulilli.
Kombekohaselt tehti ettevalmistusi ka pühadetoitudeks ja -jookideks. Nädal-paar enne jaani tuli alustada koduõlle valmistamisega. Õlu on olnud meie esivanemate väga oluline pühadejook. Sarnaselt õllele on valmistatud ka kalja.
Veel varuti nädala jooksul piima, sellest valmistati kohupiima, võid ja sõira. Jaanitoiduks on valmistatud varasemalt ka pühadesaia või kohupiimakorpi ja munavõid. Toit võeti jaanitulele kaasa ja pidulikkuse ning väe saamiseks kõnniti toiduga päripäeva ümber tule. Seejärel jagati seda külalistega.
Jaanitulel on uskumuse kohaselt tervendav toime ja vägi. Tule juurde soovitatakse minna jalgsi, mida pikem on maa, seda tugevam on väe mõju. Kaasa pidi igaüks võtma vähemalt ühe kaseoksa, millega lõkkeümbrust või külakiike kaunistati. Noormehed võisid hommikuks kaseoksa oma väljavalitud neiu akna alla viia – sellega väljendati tüdrukule meeldimist.
Jaanitule lõkkeasemesse ei visatud prahti. Esivanemad on tuld pühaks pidanud, ning tule juures ei tohtinud tülitseda ega halbu mõtteid mõelda. Lõkke ümber lauldi ja tantsiti. Nooremad neiud ja noormehed tegid lõkke suunas või päripäeva kukerpalli.
Vanemad ja väetimad soojendasid tule juures selga. Lõkke ümbrus kaunistati lisaks kaseokstele veel laternatega, mis valmistati tavaliselt ise näiteks paberist. Tänapäeval kaunistatakse lõkke ümbrust tõrvikutega või küünaldega. Üle lõkke hüppamist on peetud pigem slaavi kombeks. Meie esivanemad on uskunud lõkkesuitsu tervendavasse toimesse. Läbi lõkkesuitsu pidi kõndima.
Õhtul enne tulele minekut köeti kodus saun. Saunaviht valmistati värsketest kaseokstest, see andis saunale erilise väe ja värske lõhna. Kaseoksi mindi tooma koos lastega ja tegevus pakkus palju elevust. Saunaviha sisse seoti ka põllulilli, selleks korjati 9 erinevat õit. Värske vihaga viheldi ning uskumuse kohaselt võisid neiud pööripäeval ihule kleepunud kaselehe poetada salaja noormehe taskusse, see tagas väljavalitud mehe vastuarmastuse.
Sõnajalaõit on uskumuse kohaselt varasemalt üksinda otsitud, kaasajal leitakse õis näiteks koos oma armsamaga. Oluline on teada, et metsas olles tuleb olla vaikselt, ei tohi kohkuda ega tagasi vaadata.
Teine romantiline ennustustava jaanipäeval on üksinda lilleõite korjamine, erinevaid õisi peab kokku olema üheksa.
Korjatud kimp pannakse öösel padja alla nii nähakse öösel unes oma kallimat. Lilledest võis punuda ka pärja, varahommikul visati see puu otsa ning kui pärg alla ei kukkunud, tähendas see seda, et pulmad on tulemas.
Oluliseks on pööripäeval peetud ka ravimtaimede korjamist. Uskumuse kohaselt on pööripäeval korjatud taimedel eriline vägi. Sipelgapesast otsiti vaha või sipelga-juustu, see olevat silmadele imerohuks.
Tervendav vägi on ka jaanihommiku kastel – maagiline ja ilu andev jõud pidi tulema nendele, kes hommikukastega nägu või ihu pesid. Soovitav oli hommikul kasteses murul paljajalu liikuda.
Pööripäeva ja jaanipäeva kombed on sarnased meie naabrite tavadega. Nii soomlased kui lätlased teevad jaaniõhtul lõket. Millest jaanitule tegemise komme on alguse saanud, selle kohta leidub rahvasuus erinevaid seletusi.
Arvati, et jaaniööl on tulel maagiline jõud, mis peletab kurjad vaimud eemale. Mitmest kohast on üleskirjutisi, kus jaanituli esineb ohvritulena. Lõkke kohal küpsetati põrsas ning seejärel söödi ära. Uskumuse kohaselt ei tee „mets“ siis külarahva loomadele liiga.
Slaavlaste kombe kohaselt on väljavalitutel võimalik jaaniööl mõista lindude või loomade keelt. Selleks tuleb murda leheke lillelt, mille kohal põleb jaaniööl 12 küünalt. Üleloomulikud võimed saab aga üksnes üdini aus inimene.
Pööripäeva ja jaanituld on tähistatud sarnaselt külakohtadele ka linnades ja asulates. Valguse pidu koos jaanilõkkega pakub ootust ja elevust nii suurtele kui väikestele. Pidu, kus avaldatakse austust päikesele ja loodusele on aegade rütmis jäänud kommete kohaselt tantsimiseks ja laulmiseks, rõõmu jagamiseks ja armastuse leidmiseks.
1935. aastal Tõrva Rahvamaja pargis toimunud peokavast võime leida veel selliseid tegevusi nagu õnneõngitsemine, rõngaviskamine, potipeksmine, märkiviskamine, posti otsa ronimine, ahvinäitus ja eeslisõit. „Orkestrid mängivad vahetpidamata, einetamine puude vilus, park on rohkel arvul ilutuledega kaunistatud, kuni 150 valguspunkti.“ Vot, kus oli rahvapidu!
