Tänavu on rekordiline vöödikumürgistuste aasta – juba kuus patsienti on neerukahjustusega väga raskes seisundis
Eile ilmus Facebooki grupis Eestimaa seened hoiatav postitus. Avaldame selle muutmata kujul:
"Pahategijaks on üldjuhul kühmvöödik (Cortinarius rubellus), mida on sellel aastal rohkelt, ning teda olla korjatud lehter-kukeseene pähe. Üleüldine seenekorjamise hasart tundub väga suur olevat, ning suure hooga visatakse paraku valimatult korvi ükskõik mida. See on manitsuseks ka kõigile seenelistele siin grupis, kes oma suuri, endale sealjuures tundmatute seente kuhjasid esitlevad.
Panen siia teemasse enda erinevatel aastatel ja aastaaegadel tehtud kühmvöödiku pilte, et liiki erinevatel kujudel tutvustada. Üldjuhul on tegemist võrdlemisi lihaka, n-ö ”ahvatleva välimusega” seenega (seda muidugi vaid juhul, kui uskuda ohtlikku müüti, et välimusel ja söödavusel on vähimgi suhe!), mis on tervenisti oranžikaspruuni tooni, veidi sametise kübaraga ning jalal on kollased siksakvööndid.
Erinevalt lehter-kukeseenest ei ole neil kindlasti mitte lehtrikujulist kübarat, vastupidi, kübar on teravatipuline või kühmuga! Vanemad ja ilma tõttu kannatada saanud isendid ei järgi aga paraku täpselt seeneraamatu pildi näidiseksemplari. Kühmvöödik kasvab niiskemapoolsetes okasmetsades koos kuuskedega.
Kühmvöödiku ohtlikkus peitub tema tugevas neerutoksilisuses ning pikas peiteajas. Seenetoidu söömisest võib mööduda koguni nädal, enne kui esimesed sümptomid üldse hakkavad ilmnema.
Selle peiteaja jooksul on aga pöördumatu kahju juba paraku tekkinud, ning ilma kunstneeruta sellest olukorrast enam ei välju. Kühmvöödik, nagu meie teisedki surmavalt mürgised seened, on kuuldavasti samuti maheda, ”tavalise” seenemaitsega. Seega kaob alus ka ohtlikult müüdilt, et mürgised seened on vastuvõetamatu maitsega. Kupatamisega olukordi ei muutu - mürkaine orellaniin ei lahustu vees, seetõttu ongi neerudele äärmiselt ohtlik.
Paar sõna ka vöödikutest üldiselt – tegu on ilmselt kõige liigirikkama lehikseente perekonnaga, maailmas on kokku paar tuhat liiki. Nendest vaid üksikud on tunnustatud söögiseened, suurema osa söödavus on teadmata (kuna nende määramine on väga raske, ning neid praktiliselt ka keegi mükoloog ei tunne!) ja osa on mürgised.
Eluohtlikult mürgiseid liike on küll vähe, kuid kuna isegi mükoloogidele põhjustab nende eristamine suurt peavalu, ei tasu ka kellegil teisel (olenemata sellest, kas seente korjamise staaž on poolesajandiline või mitte) arvata, et võivad suvalisi vöödikuid korjata.
Hoolimata raskustest liigimäärangul on enamus vöödikutest väikese vilumusega kerge perekonna tasemel vöödikuks määrata, ning sellega kohe toidulaualt ühe arvestatava, potentsiaalselt ohtliku grupi välistada.
Kõige tähtsamad üldtunnused on nooremast peast kübara serva ja jalga ühendav kiudloor, ning vanemast peast pruuni eospulbri tõttu kaneelpruuniks muutuvad eoslehekesed. Loomulikult pole kumbki nendest tunnustest kaugeltki unikaalne vöödiku perekonnale, kuid erinevaid vöödikuid veidi vaadeldes tekib siiski ülevaade, milliseid seeni on põhjust vöödikuks kahtlustada – samuti, nagu pilvikuid ja riisikaid on lihtne perekonna tasemel tunda."
