Vastu muutustele- mida teevad liblikad homme?
Lumetud talved ja varasemad kevaded võimaldavad putukatel hakata senisest varem arenema ja tegutsema, kuid muutused võivad puudutada ka kogu tavapärast elutsüklit. Nimelt pakub soojem ja pikem kevad-suvi-sügis-periood paljudele liikidele võimaluse senise ühe põlvkonna asemel läbida kaks või enam põlvkonda aastas. Ehk teisisõnu, liblikaliiki, keda varem nägime lendamas ühel korral aastas, lendab nüüd suve teisel poolel ka teist korda. Mõnikord võib selline muutus mõjutada kogu ökosüsteemi. Näiteks kuuskedel toituval kuuse-kooreüraskil on viimastel aastatel tavapärase ühe asemel olnud regulaarselt kaks põlvkonda – just see muutus on temast teinud liigivaeste kuusikute laastaja.
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi entomoloog Tiit Teder uuris, kas kliimamuutusest tingitud muutused putukate põlvkondade arvus on ennustatavad liikide ökoloogiliste tunnuste järgi ning avaldas tulemused ajakirjas Oikos. Teaduskirjandusest andmeid otsides keskendus ta laia levikuga Euroopa liblikatele (nii päeva- kui ka teistele liblikatele), sellistele, kelle levila ulatub vähemalt Põhja-Itaaliast Lõuna-Soomeni. „Eeldasin, et kui liigil on kogu levila ulatuses vaid üks põlvkond aastas, siis on liigil mingid piirangud, mis muudavad rohkem kui ühe põlvkonna esinemise hooaja jooksul võimatuks või on sellele tugevasti vastunäidustatud. Seevastu mitme põlvkonna esinemist liigi levila ulatuses võib tõlgendada liigi võimena kliima soojenedes suurendada põlvkondade arvu ka põhjapoolsetel laiuskraadidel,“ selgitas Teder uuringu tagamaid.
Kogutud andmestik näitas, et peaaegu pooltel (47,1%) liikidel (kokku oli uuringus 731 liiki), esineb vaid üks põlvkond aasta jooksul, sõltumata sellest, kas nad elavad Itaalias või Soomes. „Kuna levila lõunaosas hooaja pikkus mitme põlvkonna läbimist ei takista, siis kliima soojenemine tõenäoliselt nende liikide ühepõlvkonnalist elutsüklit ei muuda. Uurimuse tulemused näitasid, et teades liigi omadusi (näiteks tema suurust, toidutaimi, kas ta talvitub muna, rööviku, nuku või valmikuna), võime üsna täpselt prognoosida, millistele liikidele tulevikus põlvkondi lisandub ja millised liigid jäävad truuks senisele ühe põlvkonna taktikale,“ nentis Teder.
Nimelt selgus, et suurematel liblikatel on oluliselt väiksem tõenäosus kliima soojenedes põlvkondade arvu suurendada kui väiksematel liikidel. Tõenäoliselt jäävad ühe põlvkonna taktikale kindlaks ka enamik muna või valmikuna talvituvatest liikidest ja need, kes toituvad röövikuna kõrrelistel. Seevastu näiteks väiksemad liigid ja nukujärgus talvituvad liblikad suurendavad põlvkondade arvu ka neis piirkondades, kus hetkel on liigil vaid üks põlvkond aastas.
„Põlvkondade arvu suurenemisega kaasneb enamasti ka liigi arvukuse kasv. Juba varem on näidatud, et mitmepõlvkonnalised liigid on üldiselt arvukamad kui ühepõlvkonnalised. Teadmine, millistel liikidel põlvkondsus tulevikus suureneb ja millistel mitte, on üheks abivahendiks, et ennustada liikide toimetulekut muutuvas keskkonnas. Muuhulgas aitab see prognoosida, milliseid põllumajandus- ja metsakahjureid peaksime tulevikus senisest rohkem pelgama. Põlvkondade arvu suurenemine on eriti probleemne suurtel pindadel kasvatatavate monokultuuride kahjurite puhul.
Uuringut toetas Eesti Teadusagentuur (grant PRG741) ja Tšehhi Maaülikooli keskkonnateaduste osakond (Internal Grant Agency of the Faculty of Environmental Sciences, Czech University of Life Sciences Prague, grant 42900/1312/3166).
Lugu ilmus Zooloogid 2.0 lehel siin.
