“Jõulud ära ei jää,” ütleb vaimulik Ove Sander. Iseasi, kas need toimuvad nii nagu 2000 aastat tagasi, mil Jeesuse sündi tervitatigi vaid kitsas pereringis, või minnakse vahetuste kaupa hajutatult kirikusse, kus suure tõenäosusega kõlab seekord instrumentaalmuusika.
Ove Sander tõdeb, et koroonasse haigestumisel olid omad tagajärjed – päris paljud tuttavad hakkasid igaks juhuks eemale hoidma. Kes kartuses haiget kurnata, kes millegi muu pärast.
Marko Mumm
Jaanuaris alustas sotsiaalministeeriumis peakaplanina tööd Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander, kelle ülesandeks sai ehitada üles hingehoiusüsteem tervishoiu- ja hoolekandeasutustes. Vaid paar kuud hiljem leidis peakaplan end sotsiaalministeeriumi kriisimeeskonna liikmena keset sellist keerist, kus ööl ja päeval kadusid piirid.
Kui kevadel oli küsmus töömahus ja unetundides, siis praegu paraneb Ove Sander ise koroonast ning tõdeb, et kuigi põdes kergelt, läheb taastumine visalt. Kui haigus ühiskonnas edasi levib, tuleb leida ilmselt mingid täiesti teised viisid jõulude tähistamiseks kirikus. Koorilaulu me seal tänavu arvatavasti palju ei kuule.
***
Mis esimese laine ajal hooldekodudes juhtus?
See oli ja on raske olukord. Küsimus ei ole ainult selles, et hooldekodudesse ei pääse sisse, vaid ka omaksed ei tunne alati, et nad tahaksid sinna minna – vahel põhjendatult, vahel mitte. Tagajärjeks üksildus ja äng, mis mõjuvad laastavalt igale inimesele, eriti veel vanemale ja haigemale.
Kui lisandub COVID-19 diagnoos, siis ei saagi lähedast vaatama minna.
Oleme sotsiaalministeeriumis saanud kaebusi selle kohta, et hooldekodudest on kujunenud midagi kinniste asutuste sarnast, kus omaksed või vaimulik ei pääse isegi surija juurde.
