MEEGO REMMEL | Päikeseseisaku ja Jõulutähe tähelepanuväärsus
Talvisel pööripäeval on teinegi nimi — päikeseseisak (ld solstitium). Tänavu “seisatus” Päike jõulukuu 21. hommikul kell 10.02. Päike ega Maa loomulikult ei seiskunud.
Seisatuda võis vaid vaatleja.
Mõtteliselt. Tabamaks hetke. Pimeduse võidukäigu ümbersaamise hetke. Valguse päevakaare pikenemise avahetke. Muidu me vaevalt igapäevasele valgenemisele tähelepanu pöörame. Alles pikemas plaanis märkame: ongi valgem! Päevast päeva tähelepandav võib jääda tähelepanuta.
Selsamal jõulukuu 21. päeval toimus aga teinegi “seisak”. Jupiter ja Saturn lähenesid konjunktsiooni, mida pole siinmail juba 800 aasta vältel nähtud. Kahjuks tegi pilvine taevas “Jõulutähe” silmitsemise võimatuks.
Veebi vahendusel sai nn kuninglikku konjunktsiooni ikka jälgida. Järgmist lähenemist võib ju oodata alles aastal 2080, mil mind ilmsesti siinpool vaatlejate hulgas enam pole. “Praegustel lastel on veel lootust seda näha,” tõdes Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi vanemteadur Laurits Leedjärv ja lisas, et “Jupiteri ja Saturni suur lähenemine aastal 7 eKr on aga ka üks tõenäolisemaid Petlemma tähe kandidaate.”
Targad panevad tähele
Jõuluevangeelium jutustab hommikumaa tähetarkadest, kes oskasid ja otsustasid tähenduslikuks peetud “tähte tõusmas” tähele panna ning võtta ette pika-pika otsingute teekonna “teda kummardama”, kes ja “kus on see juutide vastsündinud kuningas” (Matteuse evangeelium, 2:2).
Targad olid ja on nüüdki targad, kuna panevad tähele, mis tavaliselt võib tähelepanuta jääda. Et teoks teha, mis muidu tegemata jäetaks(e). Nagu üks tark inimene on öelnud: tavaliselt pälvivad inimeste imetluse need, kes teevad järjepidevalt seda, mida teised harva teevad. Kui harva või järjepidevalt paneme meie tähele iseendast suuremas plaanis tähelepanuväärset?
Küsimus pole tähtede seisus. Inimkonnana küsime oma elu seisu järgi tähtedealuses ja -üleses elutõeluses. Lõppev aasta on andnud meile kõigile erakordseid hetki mõtisklemaks ja mõtestamaks uuesti elu tähendust ja väärtust. Esimest korda inimajaloos on kinni peetud globaalse majanduskas(v)u pidurdamatu ringkäik päästmaks ja säästmaks — peamiselt vanemas eas ja haavatavamas seisus — inimeste elusid.
Samas sai leevendust meie ökoloogiline jalajälg ja kliima seisukord. Pandeemiline hädaolukord andis enneolematu üleilmse õppetunni, kuidas me oleme kõigiti ja kõiges kõigi ja kõigega seotud. “Igaüks enda eest” osutus nii individuaalselt kui kollektiivselt, riiklikult ja euroopalikult, globaalselt ja puhtinimlikult ajast ja arust elufilosoofiaks. Maskide tootmine, transport ja kandmine üle maailma kinnitas uut normaalsust hädapärase vajadusega “armastada ligimest nagu iseennast”. Kuivõrd oleme seda tähele pannud? Ja targemaks saanud?
Teeb tänulikuks
Kevadel levis üle maailma Itaalia meediku tunnistus koroonahaigena oma hingamisaparaadi endast noorema patsiendi elu päästmiseks loovutanud preestrist Don Giuseppe Berardellist. Kuna kõigi elu päästmiseks vahendeid ei jagunud, suri ta elupäästvat surma. Samas täitis elupäästvat missiooni haigete eest hoolitsenud meedik, kes kogu loo maailma avalikkuse ette tõi. Ta tõdes, et adus korraga elu tõelisemat suurust. Ja et see tegi teda lõputult tänulikuks. Rääkimata patsiendist, kes päästeti. Sarnaselt Kristusele, ennastohverdav surm andis vaatamata kõige meeleheitlikuma valiku traagikale uut elujõudu ja lootust kõigile, kes elu eest võitlemas.
Mõeldes nüüd, mille eest võin mina neil jõuludel tänulik olla, leian esmase tänupõhjuse tõigas, et olen perega koroona läbi põdenud ning sellest elu ja tervisega välja tulnud. Isegi looteeas lapselaps elas emaga üle nii koroona kui erakorralise ilmaletuleku. Jõuluks koju. Teeb tänulikuks, usun, mõistab lugejagi. Samas taban end mõtlemas tänulikkusele iseendast suuremas tähenduses.
Kelle ja mille kõige eest on meil põhjust tänulik olla! Meile on antud elu ja seda sõltumata meie endi teenetest meid ümbritsevas heaoluühiskonnas, kus loendamatud inimesed ja teenused, kasvõi ainuüksi tervishoius, kannavad 24/7 hoolt, et meil oleks kõik hästi. Paljud teevad ennastohverdavat tööd, oldagu ametis hooldustöötajana, ministrina või mujal. Samas on asjaolusid, mida viimselt ei suuda kontrollida meist keegi. Ka maski kandes ja distantsi hoides võib viiruse saada. Kõige sportlikumas vormis inimenegi võib elu või tervise kaotada. Või kelle teeneks saab lugeda, et me elame rahus ja vabaduses, mitte sõjapõgenikena või koonduslaagris, nagu paljude meie esivanemad? Meil on põhjust olla tänulik.
Märkide Märk
Kristlikku arusaamist maailmast kirjeldab piibellik mõiste — arm. See tähendab väljateenimatut kingitust. Kui sarnaselt tarkadele tähelepanelikult ümber ja üles vaadata, võib armu märke tähele panna kõikjal. Selline armukogemus võiks meid teha alandlikumaks ja tänulikumaks. Alandlikumaks selles mõttes, et kõik mis — ja kes! — on meile antud, pole meie endi teene. Tänulikumaks aga selles, et väljendada oma tänu kogu antuse eest.
Kui kaasinimesed on meie suhtes armulised, saame neile tänu väljendada. Kui armuline on meile kuuluvust ja loovust kinkiv kogukond, võime oma tänulikkust kogukonna keskel välja elada. Kui armu annab meile loodusmaailm, väljendame tänulikkust loodu suhtes. Kuidas aga edastada oma tänu, kui kogeme armu, mis ületab kosmilise reaalsuse, kus leiame end olevat ainsad inimolendid, kellele on üleüldse antud võime armu märke tähele panna?
“Päikeseseisak” või “Jõulutäht” on ime(tlus)väärsed ka iseeneses. Neid tähele pannes võime aga vaadelda märke, mis osutavad meist ja märkidest endist märgiliselt suuremale. Viimselt on semiootilise märgiteaduse keeles võimalik tabada märkide Märki. Tänulikkust puudutavatest märkidest mõeldes jõuame nõnda oma tänulikkuse põhjuste Põhjuseni. Mis see võiks olla? Kes?
“Jumal, kui ilus!”
Mäletan üht nõukogude ajast kooliõpetaja ametit pidanud keskealist haritlast jutustamas, kuidas temast sai üleöö usklik. Õhtupäikeses jalgrattaga üle mäeseljaku koduteed sõites hüüatas ta ühtäkki iseendalegi ootamatult: “Jumal, kui ilus!”
Päikeseloojangu vaade, mis mäkke üles jõudes talle avanes, tundus sedavõrd imetlusväärne, et need sõnad lihtsalt tulid ta huulilt. Mõtlematult. Seni oli ta ju mõelnud endast ikka kui terve mõistusega ateistlikust kooliõpetajast. Mäest alla veeredes sai ta aga aru, et oli spontaanselt tänulikkust väljendades välja öelnud oma usutunnistuse mitte umbisikulise mateeria, vaid isikulise Jumala ees. Edasine viis juba loogilist teed pidi usulise pöördumiseni.
Jõuluevangeeliumis mainitud tähetargadki tundsid, et on õige aeg võtta ette otsingute teekond oma tänu väljendava kummarduseni “vastsündinud kuninga” ees, kelle tähte nad olid näinud tõusmas üle nende kõrgunud tähistaevas. Targad olid targad, kuna panid tähele märkide Märki. Üle kosmosetolmuse reaalsuse otsib ka enamus eestimaalasi tänaste küsitluste järgi mitte enam materiaalset, vaid vaimset tõelust. Tark tundub enamusele ollagi vaimseks otsijaks. Aga kui tähtede taga on tõepoolest veel keegi meist suurem? Suurim?
Kalleim maailmas
Leonardo da Vinci Salvator Mundi (’Maailma Päästja’) on tänase seisuga maailma kalleim maal.
Selle maailma valitseja Pontius Pilaatuse ees ütles Jeesus enne ristisurma välja oma sündimise põhjuse: “Minu kuningriik ei ole sellest maailmast… Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.”
Kui nii, siis leiame jõululoost suurima küsimuse: on’s pilt Jõululapsest pelgalt maailma kalleimaks muinaslooks, mille võib vabalt huvilistele odavalt maha müüa, või osutab see ainulaadsena sündinud märkide Märgi keeles tõelusele, mis annab tunnistust üle kõige ja kõigi tänulikkust põhjustavast reaalsusest?
