Kui Maalehe uut, kümnest teosest koosnevat krimiraamatute sarja koostöös kirjastusega Varrak koostama asuti, oli see kui pusletükkide kokkupanek, teadmata ette, mis pildilt paistma hakkab.
Kaaluti ükshaaval autorite ja raamatute väärtust, ent kui sari kokku loksus, selgus, et tegu on Briti teise laine krimikirjanduse tüvitekstidega, kui üks erand välja arvata. Tõsi, kõik autorid pole pärit Suurbritanniast – Emma George ja Charlaine Harris on ameeriklannad, Louise Penny kanadalanna, Benjamin Black iirlane, kuid nende lood on kirjutatud ehtsas briti stiilis.
Ehkki kirjandusliku detektiivi loojaks peetakse ameeriklast Edgar Allan Poe’d, puhkes see žanr õitsele just Suurbritannias, kus esimese kuldajastu suurimad staarid olid mõistagi Arthur Conan Doyle ja tema loodud Sherlock Holmes ning Miss Marple ja Hercule Poirot’ “ema” Agatha Christie.
Pärast läinud sajandi keskpaigast alanud lühikest mõõna tõusis briti krimikirjandus taas kõrgustesse ning püsib seal tänini, vaatamata põhjamaade nordic noir’i jõulisele pealetungile.
Just uus põlvkond lõi kaasaegse briti krimka, milles tragöödiale vaatamata on inimlikkust ja hinge. Christie’t, olgem ausad, ümbritsev väga ei huvitanud – kui see just kuriteo või selle lahendamisega seotud polnud.
***
Niisiis kümme pärli, mis moodustavad Maalehe vastse krimkakee.
Esmalt oli mõistagi raamat, ent just telesari “Shetland” tegi üle ilma kuulsaks inspektor Jimmy Perezi ja teised, kes tumedavõitu saarestikus kuritöid lahendavad. Ann Cleeves, muide, sai raamatuks ja kogu sarjaks inspiratsiooni, nähes Shetlandi valgel lumel musti ronki ning arvas, et kui lisada ka verd, oleks värvikombinatsioon täiuslik. Raamat pälvis Gold Daggeri – Suurbritannia krimikirjanike assotsiatsiooni auhinna aasta parima ingliskeelse kriminaalromaani eest.
Elizabeth George on loonud ühe kõige vastuolulisema uurijate duo. Kõrgelt haritud ja peenelt lihvitud aadlisoost Thomas Lynley, Ashertoni krahv, saab paariliseks töölisklassist pärit nurgelise seersandi Barbar Haversi. Suhtlemisel kasutatakse mõistagi teie-vormi, ent isiksuse-, soo- ja klassierinevusest tingitud konfliktid on vältimatud. Mis aga ei takista Tommyl ja Barbil lahendamast võigast mõrva ühes väikeses Yorkshire’i külas, kui leitakse tütar, kirves süles, isa peata laiba kõrval.
Dick Francis on unikaalne krimikirjanik, sest keskendub peamiselt hobuste võiduajamisele, milles peitub piisaval määral kriminaalsust. Haarava jutustamisoskusega köidab Francis põneva hobuste maailmaga ka need, kes selle teema vastu huvi ei tunne. Samas oskab Francis suurepäraselt luua seoseid, nagu ka raamatus “Raami sees”, kus mõrvamüsteeriumi taga on võiduajamisi kujutav maal ning lugeja juhatatakse lisaks ka kunstivõltsingute ohtlikku sfääri.
Midsomeri mõrvaleedi, nagu Caroline Grahamit kutsutakse, oli 56 aastat vana, kui võttis julguse kokku, pannes kirja esimese inspektor Tom Barnaby loo “Mõrvad Badger Driftis”, misjärel polnud krimkamaailm enam endine, vaid saanud juurde ühe eredalt särava tähe, kes mõjutab krimikirjandust tänini. Paljuski tänu 126 seeriast koosnevale ja 1997. aastast praeguseni kestvale telesarjale on Barnabyst saanud Briti politseiinspektori võrdkuju ning iga uut briti traditsioonilist krimkat viljelevat autorit võrreldakse Grahamiga.
Neile, kes igatsesid tagasi vana head briti suhtekrimkat, saabus õnnistus külmast ja lumisest Kanadast. Louise Penny kirjanduslikult elustatud peainspektor Armand Gamache ja tema kaaskond pole sugugi kehvem kui Tom Barnaby, ehkki millegipärast kutsuvad vahtralehemaalased teda Kanada Hercule Poirot’ks. Ka Kolme Männi küla on mõnus ja turvaline paik, kuhu just seetõttu sobibki suurepäraselt kuritegu, arvas Louise Penny. Ja nii leitaksegi kogukonna armastatud liige vahtrametsast surnuna.
Šotlase Ian Rankini “Peitusemäng” on Maalehe sarja esimese viie raamatu antipood. Ei mingit külamõrva ega sümpaatseid inspektoreid. Või õigemini on John Reebus samuti ääretult sümpaatne, aga omal moel. Ta on küll kibestunud, enamasti viskist ja õllest vines, kuid mõistus püsib enam-vähem selge.
Nagu Dick Francis, nii on ka John Grisham unikaalne. Mitmed on üritanud kirjutada grishamlikke kohturomaane, aga ükski pole õnnestunud. Grisham on ses sarjas ainus läbi ja lõhki ameeriklane, kes vaimustavalt põneval moel toob lugeja ette USA õigussüsteemi kogu selle ilus ja valus.
On kirjanikke, kelle romaanid on midagi enamat kui lihtsalt krimkad. Fjodor Dostojevski, Ruth Rendell ... ja Benjamin Black ehk John Banville, keda on mitmel korral peetud Nobeli kirjandusauhinna pretendendiks. “Christine Falls” on kahtlemata laiem kui ühe sünnitamisel surnud naise ja tema saatuse uurimine, mille Püha Perekonna haigla patoloog Quirke ette võtab. Iirimaa elu, ühiskonna olemus, peresuhted, kõrtsitraditsioonid ja üleüldine äng, kus päike piilub pilve vahelt vaid puhuti, loob kokkuvõttes – miks, on raske öelda – õdusa meeleolu. Pole üllatus, et Quirke’i lood on tituleeritud Irish noir’iks.
Ann Grangeri võib pidada Caroline Grahami mantlipärijaks, ent samas ka täiendajaks. Rahulik, inimlik ja vaimuterav politseiülem Alan Markaby ei erine palju kolleeg Tom Barnabyst, kuid tal on kõrval rohkem inimeste sisse nägev eluseltsiline Meredith Mitchell, kes juhatabki tihtipuhku kätte õige niidiotsa.
Maalehe krimisarja lõpetuseks on pakkuda suurepärane kompvek. Esmakordselt jõuab Eesti lugejateni ookeanitagune nooruke Miss Marple ehk Georgia osariigis elav raamatukoguhoidja Aurora Teagarden, kes tööle lisaks kuulub entusiastide gruppi Tõeliste Mõrvade Klubi, kus analüüsitakse vanu kuritegusid. Sarja avateoses tuleb Teagardenil lõpuks kokku puutuda tõelise mõrvaga.
