Lahkus rukki populariseerija Leonhard Puksa
(2)
Eesti Rukki Seltsi juhtis Leonhard Puksa selle loomisest saati aastast 2000. Oli aeg, mil rukki hind oli hakanud aasta-aastalt vähenema. Puksa oli tollal Tartu Viljasalve direktor.
“Suure rukkiveskina tunnetasime, et hinna langemine viib ka rukki kasvupinna ja tähenduse alla. Teadsime suurepäraselt, mis rolli rukis eestlaste elus on mänginud, ja kahju olnuks, kui meil oma leivavilja enam polnuks. Seepärast oli vaja kasvatajaid ühendada ja innustada rohkem külvama ja häid saake saama,” rääkis Puksa Maalehele poolteist aastat tagasi tema 80. sünnipäevale pühendatud intervjuus.
Eesmärk oli ühendada mitte ainult kasvatajaid, vaid et sel oleks laiem kandepind, oleks rohkem kultuuriseltsi moodi. Selleks kaasati seltsi hulk kultuuriinimesi, kelle kaudu oma sõnumit edasi anda. Hakati välja andma kultuuriauhinda, mis ristiti Rukkirääguks.
Esimese auhinna sai tolsamal 2000. aastal Mats Traat just siis ilmunud luuleraamatu “On unistus kui ränikivi” eest. 2017. aastal anti Rukkirääk Maalehele Eesti omakultuuri ja maaelu edendamise eest.
2012. aastast annab rukkiselts igal aastal välja Rukkikülvaja auhinda, mille saamisel mängib kaalukat rolli rukkipinna suurus ja saagikus. Kõigepealt sai selle au osaliseks Hans Kruusamägi.
Igal aastal 16. veebruaril tähistab selts rukkikrahv Bergi sünniaastapäeva ja sel päeval on juba mitu korda välja antud Bergi nime kandvat innovatsioonipreemiat, millega märgitakse ära viimase aja innovaatilisemaid ideid Eesti põllumajanduses.
Puksa ja rukkiseltsi põhimõte on olnud, et rukist peab jätkuma nii palju, et oma rahva toitmiseks leib ära teha. Selleks peaks rukis kasvama vähemalt 20 000–25 000 hektaril.
Oma 80. sünnipäeval võis Leonhard Puksa tõdeda, et rukis on meil leivaviljana taas igati au sees. Seda kasvas isegi rohkem, kui oma rahva toitmiseks vaja. Rukkiselts tunnustas teda toonase juubeli puhul oma kõrgeima autasu, Bergi kuldse medaliga. Puksa võis häbenemata medali vastu võtta, sest oli hingega asja ajanud.
Organisaatorivõimeid tal jätkus ja seda märgati. Juba Lepistu põhikooli lõpetamise järel Kehtna põllumajanduskoolis, kus ta oli kõige noorem poiss, valiti ta kursusevanemaks, Antsla tehnikumis grupivanemaks. Järgnes komsomoli- ja parteitöö. Kui 1980ndate lõpus said töötajad valida omale ettevõtete juhte, kandideeris Puksa Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi juhiks ja töökollektiiv valis just tema ning oli seal 13 aastat direktor. Pensionärinagi ei mallanud ta käed rüpes istuda kulutades suure osa oma ajast ja energiast rukki populariseerimisele Eesti Rukki Seltsi juhtides.
Agronoom Viive Rosenberg märgib oma sotsiaalmeedias avaldatud järelhüüdes, et Leonhard Puksa teeneks oli Eesti rukki ja rukkileiva väärtustamine paljude ürituste ja trükiste kaudu. Kindlasti oleks meil muidu täna palju vähem rukkikasvatajaid ja palju vähem rukkileiva sööjaid.
“Viimati kohtusime Leonhardiga möödunud aasta augusti lõpus rukkiseltsi traditsioonilisel kokkusaamisel Väätsal. Ei aimanud, et see oli viimane kord. Armas Leo, täna kurvastavad koos Eesti Rukkist ja rukkileivast hoolijatega ka kodumaa põllud, mis on täis Sinu jalajälgi,” ütleb Rosenberg.
Maaleht ühineb kõigi kurvastajatega.
