Pehmel talvepäeval täitus vaikne jõeäärne lehtpuupuistu ühtäkki ärevusega. Sõna võtsid mitu ülesköetud suur-kirjurähni ja pärast mõningast vaatlust tabasin, et kurjad olid nad pisikese värbkaku peale. Väikese kaku taluvuslävi sai mõne hetkega ületatud ja ta lendas üle lumise välja järgmisesse metsatukka – kaks suur-kirjurähni talle sihikindlalt lainja lennuga järgnemas. Parasjagu siis, kui arvasin sangleppade ja kaskede keskel end üksi olevat, asus valgeselg-kirjurähn kuival lepanotil trummeldama.