Maire Aunaste: enam hullemaks minna ei saa

Olen Tartu Vanglast väga palju kordi mööda sõitnud. Maja on kutsuvalt värviline, aga ise millegipärast sisse astuda ei taha, isegi ajakirjanikuna mitte. Nüüd olen seda siis teinud. Minnes ilma kutsumata, ametivõimude poolt politseiautos viiduna. Ümberkasvamise eesmärgil. 18 tunniks.

Kas 67aastast inimest on võimalik ümber kasvatada? Arvatavasti mitte. Aga ümber kasvamise mõttele viib iga šokivangistus kindlasti.

Olen elanud igasugustes oludes: maganud oma riietest valmistatud madratsil; roomanud käpuli põrandalapiga mööda Brooklyni juutide kööke; elanud keldrikorrustel, kus vaatavad vastu tikutopsisuurused prussakad; rippunud Venemaal trammiuste küljes, et õigeks ajaks tehasesse tööle jõuda.

Aga hiljutine öö vastu 7. aprilli ei ole kõige eelnenuga võrreldav. Tartu Vangla arestikambris on madrats maas ja tualetipott koos kraanikausiga nurgas.