“Meie juured ei jäänud pidama rehemaja ja suitsutare juurde. Elu läks edasi. Nagu praegugi. Võime küll halvasti suhtuda mõnesse uude kultuurinähtusesse, aga aeg sõelub välja selle, mis on väärtuslik ja püsiv. Mis seda ei ole, vajub unustusse,” arutleb Eesti Vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi, kel just täna on 70. sünnipäev.
Hakatuseks räägime Heiki Pärdiga vanusest ja sellest, et me mõlemad üsna hästi üle arvutiekraani jutuajamisega hakkama saame. Pakun, et sadakond aastat tagasi öeldi 70aastase kohta "ätt" ja saadeti sauna elama.
„Ma olen ka nii aru saanud. Mäletan, kui mu vanaisa sai 70, aasta oli siis 1958. Kolhoosi esimees käis vanaisale kingitust toomas. Kinkis kunstnahast kollase portfelli. Sellega vanaisa iialgi kusagil ei käinud.” Heiki vanaisa oli maamees läbi ja lõhki. Ja kui Heiki ülikooli läks, sai ta selle portfelli endale. See on tal siiani alles – tore mälestus kaugetest aegadest.
***
Kas ajaloolastel on kombeks ajalugu ümber kirjutada?
Paraku on see nii. Kuid ei tulene ainult sellest, et riigikorrad muutuvad. See on halb ajalugu, kus juurde tuleb poliitiline suhtumine. Tegelikult meie teadmised ja arusaamad asjadest muutuvad tänu sellele, et saame pidevalt teada uut, mida varem ei teadnud. Ajalugu on looming, et me teaksime endast rohkem. Kuigi endast lõplikult aru saada ei ole ilmselt võimalik.
