Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Sõbrad, kes mu karjääripöördega kursis polnud, helistasid ja uurisid, kas olen mõne raske haiguse küüsi langenud. „Ei-ei, pole põhjust muretseda,“ vastasin muigega, „hakkasin lihtsalt õpetajaks. Päeval töiselt tubli-tragi, õhtul omadega täitsa läbi.“

Kui varem võisin tõesti olla aktiivne suhtleja, siis nüüd – vabandage väga – olen päeva lõpuks õudne introvert ja nädala lõpuks tühjaks pigistatud sidrun.

Sõbrad harjusid. Lähedased leppisid. Vanem tütar, nähes, et minuga õhtuti koolitöödest juttu teha on sama mõistlik kui granaadiga kossu mängida, haaras oma kooliasjades hoobilt ohjad enda kätte. Ainult toataimed ei toibunud hülgamisest ja langetasid solvunult kõik õied. Väiksem tütar küsis, millal töölt ära tulen.