Urmas Viilma: rahvaloendus kui usutunnistus

Seekordse rahvaloenduse on Statistikaamet otsustanud viia läbi kombineeritud meetodil registripõhise loenduse ja valikuuringu kombinatsioonina. See on kompromiss, mis on oluliselt parem kui ainult registripõhine loendus, mida algselt plaaniti, kirjutab arvamusloos EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Ainult registripõhine loendus oleks jätnud näiteks keeleoskuse ja usuga seotud küsimused täiesti kõrvale. Kahjuks ei ole seekordne loendus siiski ka nii täpne, kui oli eelmine kõikne loendus, mis viidi läbi 2011. aastal.

Seekordsel valikuuringul esitatakse umbes 60 000 küsitletavale inimesele 40 000 leibkonnast koos religiooni kohta käivate küsimustega ka küsimusi murde- ja võõrkeelte oskuse, terviseprobleemide ja -piirangute kohta. Statistikaameti kinnitusel tagab täpselt ja kõiki Eesti omavalitsusi hõlmav juhuvalim siiski kvaliteetsed loendustulemused.

Usun, et Statistikaamet annabki endast maksimumi, mida sellise kombineeritud loenduse puhul üldse saavutada saab.

Kirikute jaoks on oluline, et seekord ei rõhutata küsitletavale ennetavalt, et usuga seotud küsimustele vastamine on vabatahtlik. Selline rõhutamine võib mõjutada inimese valmidust või ka soovi vastata. Näiteks oli 2011. aasta rahvaloendusel sellele küsimusele vastamisest loobujate arv üllatavalt suur, lausa 14%.

Sel korral on lubatud arvestada, et kui vastaja ise ütleb, et ei soovi sellele küsimusele vastata, alles siis küsitleja usu teemal küsitlemist ei jätka, jättes selle osa ankeedist vahele.

Aga laste vaba tahe?

Üks probleem on eelmise loenduse eeskujul lahendamata ka sel korral. Alla 15-aastaste alaealiste käest nende usu kohta ei küsita. Kogu rahvastikust moodustab see eagrupp sadakondtuhat inimest, kelle usk jäetakse teadlikult „pimedaks“. Statistikaameti sõnul peab andmeesitaja olema vähemalt 15-aastane.

Kuna tegu on isiku veendumusel põhineva vabatahtliku küsimusega, siis Statistikaameti hinnangul ei ole võimalik lapsevanemal noorema kui 15-aastase isiku eest sellele küsimusele vastata.

See vastus mind isiklikult küll ei veena, sest lapse vaba tahte avaldus lahendatakse eelduslikult negatiivselt — alaealise tahe loetakse usu küsimuses vaikimiseks.

Kirikute ja koguduste seaduse § 10 lg 2 kohaselt võib noorem kui 15-aastane laps kuuluda kogudusse oma vanemate või eestkostja loal. See viitab minu arvates selgelt vanemate eestkosteõigusele lapse usu ja koguduse määratlemisel. Miks ei peaks siis lapsevanem saama otsustada ka rahvaloendusel esitatud küsimuse puhul selle üle, kas ta oma lapse usutunnistusest ja koguduslikust kuuluvusest lähtuvalt sellele küsimusele vastab või mitte. Kui laps on ristitud lapsevanema tahteavalduse alusel, siis peaks ka loendusel usuküsimusele vastamisel kehtima lapsevanema tahteavaldus.

Usuvabadust ei tähista ka mitte ainult õigus jätta oma usu kohta esitatud küsimustele vastamata, vaid ka õigus oma usku avalikult tunnistada.

Jättes 15-aastaste ja nooremate kohta usuga seotud küsimused küsimata, ei hinnata minu arvates laste usuvabadust ja õigust oma usku või oma usulise kuuluvuse kohta tunnistada. Selle õiguse tagab muuhulgas Lapse õiguste konventsiooni artikkel 14 punkt 1, kus on viidatud, et konventsiooni osalusriigid, sh Eesti, austavad lapse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust ning punktis 2 rõhutatakse, et austatakse ka vanemate ja seaduslike hooldajate õigusi ja kohustusi suunata last talle kuuluvate õiguste rakendamisel.

Lapse usuvabadust ei või niisama lihtsalt piirata ja vanematel on õigus oma laste eest nende usu kohta tunnistust anda.

Kuna loendus ei ole sel korral kõikne ja ei küsitleta iga Eestis püsivalt elavat inimest, võib osa usulisi ühendusi jääda küsitluses esindamata ega leia ka statistikas enam kajastamist.

Küsitluse paberankeedilt saab inimene valida endale kõige omasema usundi esitatud valikust, kus on üles loetletud kõik need usundid, mida oli 2011. aasta rahvaloendusel nimetatud vähemalt 1000 vastaja poolt. Selliseid on näidisankeedil neliteist alates luterlusest lõpetades taarausuga. Kui inimene valib vastuseks „Muu“, saab ta paberankeedil lisada eraldi real oma valiku, mida loendist ei leidnud.

Osa usulisi rühmi võib muutuda nähtamatuks

Internetis täidetavas ankeedis avaneb valikule „Muu“ vajutades pikem loend Eesti vähem esindatud uskudest. Probleem tekib siis, kui valikküsitluse sihtgruppi või internetis vabatahtlikult vastajate hulka lihtsalt ei satugi väiksema toetajate arvuga usundite või uskude esindajaid.

Nõnda võivad loenduse tulemusel muutuda nähtamatuks näiteks sellised usulised rühmad, keda oli 2011. aastal vaid mõnisada või mõnikümmend: judaistid (355), armeenia apostliku kiriku toetajad (209), hinduistid (142), ukraina kreeka-katoliku kiriku liikmed (124), karismaatilise episkopaalkiriku liikmed (79), jne.

Kaks loetletutest on muuhulgas Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud (Armeenia Apostlik Kirik ja Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik). Loodan, et Statistikaamet suudab kaaluda ja hinnata erinevate isikurühmade vahekordi piisavalt täpselt, et isegi minu poolt nimetatud väikesed usulised rühmitused valikuuringus kaotsi ei lähe.

Kokkuvõtteks, on mul siiski hea meel, et mitmete arutelude tulemusel jõudsime umbes aastapäevad tagasi Siseministeeriumi usuasjade osakonna toel Statistikaameti ja Eesti Kirikute Nõukoguga kokkuleppele, et usuga seotud küsimusi rahvaloendusel siiski küsitakse.

Kirikute juhid on olnud selgi aastal olnud kaasatud küsimustikuga seotud arutelude juurde mitmelgi korral. Oluline on, et Eesti usklikud, keda oli eelmise loenduse kohaselt Eestimaal kokku ligi 30% ei kaoks jäädavalt statistikast.