Gulagi välja saadetud Eesti neiu ei teadnudki algul, et kurameerib parteisekretäri pojaga

Perekond Karafin ei saanud omal ajal võimalust Eestist vabasse maailma pageda, vaid tuli leppida väljasaadetu karmi saatusega.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Rahvaarvult Tallinna mõõtu Ar­hangelski kohta võib öelda: linn maailma veerel, kuhu saatus oli aegade jooksul mõne eestlasegi pillutanud. Nagu juhtus mõni aasta tagasi siitilmast lahkunud Tamara Karafin-Kondakovaga.

Jõudsin 81aastase Tamaraga tema Arhangelski kodus kohtuda. Selleks kokkusaamiseks oli naine hoolega valmistunud — otsinud välja Tamara Karafini nimele välja kirjutatud Tallinna algkooli klassitunnistuse; vanad fotod; viiuli ja hõbeportsigari, mille vanaisa oli 1904. aastal Tsarskoje Selos musitseerimise eest tänuks saanud.

Tutvusin reliikviatena tunduvate spravka’de ehk tõenditega nii NSV Liidu kui ka ENSV organitelt, mis tunnistasid Eestist väljasaatmise tagantjärele ebaseaduslikuks; lõpetasid Tamara Gulagis surnud isa kriminaalasja kuriteo koosseisu puudumise tõttu; kinnitasid väljasaadetu luba sõita rajoonilinna…

Laual lebasid ka Venemaa ajalehtedes ilmunud lood represseeritute oblastiorganisatsiooni Sovest juhtinud Tamara Kondakovast.

“Ma ei ole kellegi peale pahane, et elu nii läks. Südames jään ikka Eesti patrioodiks,” kinnitas viimati veerand sajandit tagasi sünnimaal käinud ja Arhangelski Eesti Seltsis selle loomisest saadik kaasa löönud Kondakova.

Tamara ema ja isa abiellusid Tallinnas 1927. aasta detsembris, 15. mail 1932 sündis Tamara.

Karafinid elasid Tallinnas praeguse Olümpia hotelli lähedal Lembitu tänava kandis. Tamara ütles, et nägi kodumaja Vene televisiooni eetris olnud Urmas Oti saates.

“Mu ema oli eestlane Agnessa Lender. See nimi oli Tallinnas väga tuntud. Kuulsas Lenderi koolis käisin väiksena minagi. Isa töötas maamõõtjana, aga enne sõda hakkas millegipärast raudteelaseks. Ema oli farmatseut Rae apteegis, hiljem Pirital,” jutustas Tamara Kondakova.

Kõik muutus 1941. aasta 14. juunil. 

“Lenderitel oli Pirita taga suur talu, meie kui sugulased käisime seal igal aastal puhkamas. Tol juunikuu päeval, kui pere väljasaatmiseks arreteeriti, oligi meil parajasti Lenderi tallu minekuks toidukorv pakitud.”

See päev oli Ka­rafinide perele pöördeline.