Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Vanasti öeldi raskelt talutava seisundi kohta, et see on nagu Hiina piin! Ei tea, kust see väljend täpselt tuli, aga Wuhanist lahti pääsenud ja maailma sulgenud viiruse kontekstis ju üsna tabav ütlus. Siiski hakkas Maalehe toimetusele tunduma, et kõik ei saa ju läbinisti halvasti olla ning nii sõitsime mööda Eestit ringi ja palusime inimestel rääkida, mis nende elus head on.

Järgnevad kuus lugu räägivad inimestest, kes ebameeldivustest hoolimata on veetnud üpriski viljaka aasta oma kodukülades.

***

Riho: ohkimist, et elu on raske, ma ei kannata. Alati on midagi teha

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli õppetalu juhi Riho Kala sõnul on inimesed koroonaviirusega negatiivset suhtumist hakanud armastama. “Neil ongi kehv, kes on kaotanud töö ja järgmisel kuul enam palka ei saa. Aga siis on meil muidugi veel need, kel on töö olemas, pere terve ja ikka halavad, et elu on nii kole, viirus segab elu.”

Kala räägib, et on Olustvere koolis töötanud 28 aastat ja vahel mõelnud, et miks ta seal endiselt on. “Üsna kiiresti saan ma aga aru, et mulle lihtsalt meeldib siin. Ma tulin noorena ja olen siin kogu õppetalu oma käe järgi seadnud. Ma ei oska ka käed rüpes olla ja tahan ikka veel kõike paremaks teha. Alati on midagi ehitada. Nikerdamine mulle ei sobi, suuri projekte on vaja. Praegu on uus projekt näiteks viljahoidla ehitamine.”

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega