Mägironija, kes on lumelauaga Lenini tipult ja Elbruselt alla sõitnud, sai raskeima vigastuse Nepalis kempsus käies

“Enne sõjaväge ma jõin, suitsetasin ja laaberdasin, aga alpinismiklubis, kuhu Jaan Künnap mind kutsus, valitses distsipliin ja au sees oli sport. Igal nädalavahetusel käisime kaljudel ronimas, see oli minu jaoks midagi uut,” meenutab Valdek Udris, kuidas ta mägedele ja üldse reisimisele oma südame kaotas.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Mugav katsumusteta kulgemine ei ole Valdek Udrist köitnud, mistõttu mägedes on ta valinud alati tehniliselt rasked rajad, mis nõuavad kirkasid, köisi, jäänaelu, kasse ja muid alpinistile tarvilikke abivahendeid ning kus praktiliselt alati valitsevad ka ohud.

Nii on ta Kõrgõzstanis Leninile ronides kogenud, kuidas otse äikesepilve all särisevad lumelauaotsad nagu verivorstid; Itaalias Matterhornilt tormise ilmaga alla laskudes koos sõber Valdo Kanguriga peaaegu surmasuhu sattunud ja Tadžikistanis Fanni mägedes maavärina üle elanud.