Mugav katsumusteta kulgemine ei ole Valdek Udrist köitnud, mistõttu mägedes on ta valinud alati tehniliselt rasked rajad, mis nõuavad kirkasid, köisi, jäänaelu, kasse ja muid alpinistile tarvilikke abivahendeid ning kus praktiliselt alati valitsevad ka ohud.

Nii on ta Kõrgõzstanis Leninile ronides kogenud, kuidas otse äikesepilve all särisevad lumelauaotsad nagu verivorstid; Itaalias Matterhornilt tormise ilmaga alla laskudes koos sõber Valdo Kanguriga peaaegu surmasuhu sattunud ja Tadžikistanis Fanni mägedes maavärina üle elanud.