Maarahva ühispöördumine: keskkonda saastatakse linnades, kuid vastutus pannakse maainimeste õlgadele
(135)- Piiranguid ei toeta mõjuanalüüsid
- Maainimesi looduskaitsesse ei kaasata
- Toodangut tahame, aga tootmist ei taha
Pöördumises toovad esindusorganisatsioonid välja, et maa- ja rannaelanikele seatakse iga aastaga aina suuremaid piiranguid, mis panevad ohtu maapiirkonna püsielanike kodud, sissetulekud ja kindluse tuleviku osas.
Maainimene elab põldude, metsade ja järvede juures ega taha, et need kuidagi kahjustatud saaks. Meid, maainimesi, aga ei nähta loodushoiu osana.Kerli Ats
Kitsenduste seadmisel jäetakse maarahvas tihtilugu läbirääkimistest kõrvale ning antakse aina suurem sõnaõigus kitsastele huvigruppidele, kel puudub maaeluga tihedam seos.
Pöördumisele on alla kirjutanud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Jahimeeste Selts, Liivi Lahe Kalanduskogu ja Eesti Erametsaliit.
“Ajend oli vajadus ühiselt seista maa- ja rannarahva eest,” sõnas ta. Atsi sõnul tehakse paljud otsused üle inimesi esindavate liitude peade, kuigi nende valmisolek dialoogiks on olemas. Nii valmivad otsused, mis ei arvesta piirkondlike eripäradega ega sellega, kuidas teatud piirangud hakkavad mõjutama maainimesi ja nende eluolu.
Eesti linnastub kiiresti, ja nende hääl, kes on maale jäänud, kostab aina nõrgemini. Seetõttu arvestatakse maarahva soovidega vähem ja elu hakkab juhinduma linlikust mõtteviisist, muutes maainimeste toimetulekut samm-sammult halvemaks.
“Seesama maainimene elab põldude, metsade ja järvede juures ega taha, et need kuidagi kahjustatud saaks,” sõnas Kerli Ats. “Meid, maainimesi, aga ei nähta loodushoiu osana.”
Esindusorganisatsioonid toovad pöördumises esile, et enamik Eesti keskkonnakoormusest ja -saastest tekitatakse linnades, kuid vastutus pannakse peamiselt maainimeste õlgadele. Maa- ja rannapiirkondade elanikud aitavad linnainimese keskkonnamõjusid tasakaalustada, kuid maarahva tegutsemisele seatakse kergekäelisi piiranguid, mis takistavad hüvede tootmist ja pakkumist.
Hoiatavad näited
Sellega viitas Korts tänavusele seisakule hundijahis, mille taga oli vastloodud MTÜ sooviga hunte säästa. Seetõttu ei õnnestunud piisaval hulgal hunte küttida ning milliseid kahjusid see loomapidajatele kaasa toob, alles selgub.
Plahvatuslikult on suurenenud haneliste arvukus, kes võivad põllule maandudes selle mõne tunniga hävitada. Siiski keelustati kevadine heidutusjaht ning see mõjutab otseselt sadu põllumehi.
Pärast Alutaguse rahvuspargi loomist 2018. aastal ning suurte metsamajandamispiirangute kehtestamist on sealsetest küladest kolinud minema 500 inimest. Sellest hoolimata on algatatud rahvuspargi laiendamine veel 134 perekonna maadele.
Riigieelarvest kulub lendorava kaitseks aastas umbes 120 000 eurot. Maaomanikel jääb aga piirangute tõttu aastas saamata 1,8 miljonit, mida riik ei kompenseeri.
Uuringuid pole
“Kitsad huvigrupid algatavad piiranguid eestlaste traditsioonilistele tegevusharudele, piirates jahipidamist, kalastamist, metsa majandamist ning seades piiranguid toidutootmisele ja taluloomade pidamisele,” seisab pöördumises. “Tugeva trendina joonistub välja aktivistide soov agressiivselt kaitsta Eesti keskkonda ilma, et kohalikku maainimest nähtaks loodushoiu osana.”
Pärast Alutaguse rahvuspargi loomist 2018. aastal on sealsetest küladest kolinud minema 500 inimest.
Põllumajandus-kaubanduskoda juhib tähelepanu sellele, et looduskaitselisi või muid piiranguid tehakse ilma põhjaliku sotsiaalmajandusliku või kultuurilise analüüsita piirangute otsesest mõjust maaelule.
Esindusorganisatsioonide hinnangul on jõutud olukorda, kus Eesti ühiskonnas väärtustatakse küll kohalikku ja värsket toitu, liigirikast loodust, puidust maju ja keskkonnasõbralikku toasooja, kuid maarahva tegutsemisele seatakse asjatundmatuid piiranguid, mis takistavad nende hüvede tootmist.
“Oleme jõudnud punkti, kus maapiirkondade õigust loomulikule eluviisile tuleb hakata kaitsma,” tõdevad allakirjutanud liidud.
