Eesti nimekate meeste delegatsioon seoses “Naapurivisa” saatega 1968. aastal Helsingis. Ülo Koit on paremalt kolmas.
FOTO:
Kui stalinismiajal polnud mingit võimalust suhtluseks inimestega, kes Teise maailmasõja eel Eestist lahkusid, siis 1950. aastate teisel poolel muutusid olud siinpool lahedamaks. Läbi raudse eesriide saavad alguse paljud kirjavahetused, ka üsna isevärki kontaktide loomine.
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis on hoiul näiteks üsnagi eriskummaline kirjavahetus, mille osapoolteks Geislingeni põgenikelaagri kaudu Rootsi siirdunud Helmi Mäelo (1898–1978) ning ENSV Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee esimehe asetäitjana ja VEKSA ühingu esimehena tegutsenud Ülo Koit (1925–1996).
Kuivõrd Helmi Mäelo toona Ülo Koidu tausta aimas, jääb selgusetuks, kuid teada on, et tegu oli kõrgetasemelise KGB töötajaga.
Ülo Koit lahkus elavate hulgast 1996. aastal, tema surnukeha leidsid kalastavad poisikesed Lielupe jõest Lätis. Paar kuud hiljem puhkes ta viimases elukohas tulekahju, kus hävis tema arhiiv ja sai surma üks võimalik tunnistaja.
Nüüdseks on see kõik saanud ajalooks, mis aitab meenutada aegu, mil eesti rahvast lahutas raudne eesriie.
Oled juba tellija?
