| Piibujutt | Kehra |
Jahimehed panevad jahimetsadele ja -kohtadele sageli oma nimed, mis on enamasti sündinud kentsakate juhtumiste läbi. Näiteks sai üks metsakvartal Pikva lähedal nimeks Tuisu aju.
Kehra jahisektsiooni kuulus kirglik kütt Tuisu Eeri. Temaga juhtus igal jahil midagi, enamasti koomilisi asju, vahel isegi ohtlikke. Aga üht võis alati karta – Eeri oskas ka oma kodu kapsaaias ära eksida, rääkimata siis paksust metsast.
Ükskord jäi Eeri jälle metsas kaduma ja jahimeestel ei jäänud muud üle, kui kvartal läbi kammida, et eksinu üles leida. See koht saigi ristitud Tuisu ajuks. Siis kinkisid sektsioonikamraadid Eerile kompassiga käekella. Loodeti, et enam ei tohiks Eeri metsas ajus olles õiget suunda kaotada.
Järjekordsel seajahil jõudsid ajajad ilusti metsasihile välja, aga mitte Eeri. Kui ta lõpuks üles leiti, küsis sektsiooniülem: „Eeri, sul on nüüd ju kompass – kuidas sa ikkagi vales suunas minna oskasid?“ Eeri vastas seepeale: „Mul on kompass, aga kellelgi teisel ju pole. Mina läksin õiges suunas, aga hoopis teie panite valele poole.“
