Materjali jagub Hobusepea galerii kahele korrusele. Ning Lüüs suudab rabada, üllatada. Ühtpidi on see emotsionaalne suhestumine materjaliga, vanaemast maha jäänud asjadega, teisalt ei jää Urmas Lüüs sinna mälestustemaailma kinni, läheb tumedatesse toonidesse nõnda, et see on korraga mälestuste, helgete hetkede ja vaikselt sisse imbuva õudusfilmi, kaduviku maailm...