30 aastat omandireformi. Kodu kaotas 75 000 inimest, paljud otsivad tänaseni pangavõla koorma all tõde ja õigust

Tallinnas Sepa tänaval nägin 1996. aastal oma silmaga pilti, kui ühel varajasel hommikutunnil hakati tagastatud maja ekskavaatoriga lammutama, kontrollimata, kas üürnikud on sealt juba lahkunud. Aga nad polnud.

13. juunil kolmkümmend aastat tagasi võeti vastu omandireformi aluste seaduse esimene variant. Hiljem on seadust ligi nelikümmend korda parandatud. Ikka selleks, et võimalikult rohkem vara laiali jagatuna uue omaniku leiaks.

Ametlikult loetakse reform lõpetatuks. Riiklikus omandireformi registris on 5143 tagastatud elamu aadressi. Uusomanikele kulges reform igati edukalt. Samal ajal kaotas oma eluruumi 75 000 inimest ehk üle 22 000 perekonna. Need endisest kodust välja tõstetud omandireformi ohvrid ägavad siiani pangavõla koorma all ning otsivad ikka veel tõde ja õigust. Nad peavad siiani suurt reformi ebaõiglaseks. 

Käesolev kevad tõi teate, et nende hinnang reformile on olnud õige.

Jüri Ratase teise valitsuse ajal tellis rahandusministeerium Tallinna Ülikoolilt uurimistöö „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud". Professor Erik Terki juhtimisel tehtud uurimus jõudis järelduseni: „Omandireform on oma olemuselt ülekohtune ja sundüürnikele tehti selle läbiviimise käigus liiga.”