Kamina ääres lugemiseks mõeldud õdus krimiromaan
(1)Ookeanitagusest krimikirjandusest teatakse siinmail suhteliselt vähe, arvestades, kui palju seda ilmub. USA krimikirjanikud on väga produktiivsed, kuid nende peamine eesmärk ei ole raamatu müük, vaid filmistsenaarium. Edukas raamat toob sisse vaid mõne miljoni, mis on kommiraha, võrreldes linateose stsenaariumi eest makstava honorariga.
Charlaine Harris on üks neist edukatest ja produktiivsetest ameeriklastest. Eesti keeles on tal ilmunud kaks raamatut Sookie Stackhouse’i Lõuna-Louisiana vampiirisarjast, millest telekompanii HBO väntas seriaali “True Blood”. Lisaks on tema kirjutatud veel Shakespeare’i sari, kus tegutseb detektiiv Lilly Bard; Harper Connelly sari, kalmistutüdrukute sari, Texase triloogia, Gunnie Rose’i sari, viis eraldiseisvat romaani...
Ja siis Aurora Teagardeni lood, mis teevad Harrise tõsiselt võetavaks krimikirjanikuks. Võiks arvata, et ta on inspiratsiooni ammutanud nii briti külakrimkast kui raamatuist, kus tegutseb mõrvaklubi. Plagiaat? Ei sugugi, sest lõppeks kasutavad kõik heliloojad samasuguseid noote, aga need on kokku pandud erinevas järjestuses.
Klubiline mõrvajuurdlus
Raamatu “Tõelised mõrvad” tegevuspaigaks on Lawrenceton, Georgia osariigi unine väikelinn, kus midagi märkimisväärset ei toimu. Et elu põnevamaks muuta, on linna elanikud organiseerinud Tõeliste Mõrvade Klubi, mille liige on ka raamatukoguhoidja Aurora Teagarden.
Klubis analüüsitakse tegelikkuses toimunud mõrvu ja nende uurimist. Ühtäkki tapetakse klubi üks liige just samamoodi, nagu on sooritatud kuritegu, mida nad pidid hakkama järgmiseks arutama. Ootamatult leiab Aurora end olukorrast, kus tal tuleb mõrva lahendama asuda.
Selgub, et linnakeses, kus kõik tunnevad ja usaldavad kõiki, puutudes iga päev üksteisega kokku, on needsamad inimesed saladuste varjamiseks valmis tapma. Säärane on sarja esimese raamatu “Tõelised mõrvad” stsenaarium. Telekompanii Hallmark valmistas nende raamatute põhjal 17 kahetunnisest osast koosneva seriaali “The Aurora Teagarden Mysteries”.
Ameerikalikkuse parim näide ongi ehk see, et Harris alustas kirjanikukarjääri raamatuga “Tõelised mõrvad” 1990. aastal, kuid asus siis rööprähklema ning pidas Teagardeni lugude vahel lühemaid või pikemaid pause.
Kriitikud on arvanud, et pigem tuleks esmalt lugeda Teagardeni raamatuid ja alles seejärel vaadata seriaali. Põhjus peitub selles, et ekraanile toodud lood on veidi lihtsustatud ja teinekord erinevad kirjasõnast. Seetõttu hakkavat raamat filmivaatajat pisut häirima, kuid vastupidi mitte.
Kui Harriselt küsiti, kas talle teeb tuska, et raamat ja film erinevad, hakkas ta naerma. “Need on kaks täiesti erinevat maailma,” selgitas ta.
“Olen kirjanik ja juhin tegelasi nii, nagu mina tahan. Ent filmimaailm on hoopis midagi muud, kuigi lahutab meelt kirjandusega samaväärselt. Seal kehtivad teised reeglid ja tõekspidamised. Ma ei sekku grammigi võrra linateostesse, sest ei tea, kuidas ekraaniversioon peaks välja nägema. Mind huvitab asi ainult nõndapalju, et filmid suurendavad minu raamatute läbimüüki. Pean end kirjanikuks, mitte stsenaristiks.”
Räiguseta põnevik
Harrise kirjutatud Teagardeni raamatud on üks parim näide kirjandusstiilist cozy crime ehk õdus krimiromaan, mida on mugav kamina ääres veini rüübates lugeda. Ei mingit seksi ega vägivalda, kuritegusid lahendab amatöör, mitte politseinik või detektiiv ning sündmused toimuvad väikses intiimses kogukonnas.
Cozy crime sai kaubamärgiks möödunud sajandi lõpuaastatel, kui lugejad olid tüdinud krimiromaanide räigusest ja ühiskonna pahedega võitlevatest võimuesindajatest.
Ehk siis laskem ühel tavalisel kahekümnendates raamatukogutöötajal, veetleval naisterahval, kellega lugeja saab samastuda, teha ära maailma saastast puhastav töö.