Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Kremlile on vastumeelsed NATO liitlasvägede kohalolek alliansi idatiival, sealhulgas Eestis, ning Euroopa Liidu ja USA poolt kehtestatud, pikendatud ja täiendatud karistusmeetmed, kuid see on lõiv, mida Venemaa peab maksma Krimmi jõuga hõivamise ning jätkuva agressiooni eest Donbassis. Moskva tegelikult mõistab, vaatamata vastupidisele retoorikale, et neist ebameeldivustest ei ole võimalik vabaneda ise mitte midagi konstruktiivset tegemata. Kuid Venemaa jätkab sellegipoolest vana taktikaga, mille aluseks on oma väär- ja kuritegude eitamine ning tegelikkuse pea peale pööramine – lääs olevat ebakonstruktiivne ja agressiivne, tagatipuks kirjutab ajalugu ümber, kuid Moskva on rahuallikas. Venemaa ei ole enda arvates mitte midagi valesti teinud, mistõttu ei näe vajadust oma välis- ja julgeolekupoliitikat muuta.

Venemaa soovib läänega suhelda ja kokkuleppeid saavutada puhtalt pragmaatilistel alustel, ignoreerides demokraatia, riigijuhtimise ja väärtustega seotud teemasid. Demokraatia on Putini autokraatliku režiimi jaoks nagu punane rätik või hirmus peltsebul.