Sellelt 2001. aasta Isamaaliidu kongressilt Tallinnas Estonia kontserdisaalis, kus toimus valik Tunne Kelami ja Peeter Tulviste vahel, on mul mällu sööbinud hiidpikk hääletustulemuste ootamine.
Kaalul oli see, kumb meestest saab presidendivalimistel ametlikuks kandidaadiks. Kongressil tehti vaheaeg ja selle ajal läksid enam kui 500 delegaati oma hääletussedeleid kasti laskma. Vaheaeg sai läbi ja koosolemine jätkus kõnedega. Aga kõned said ühel hetkel otsa ning hääletustulemust veel ei olnud.
Ilmselgelt ei olnud korraldajad sellise sündmuste käiguga arvestanud. Tavaliselt ju täidetakse tühi auk üritusel mõne kultuurilise eeskavaga, kuid sellist polnud antud juhul kavandatud. Tallinna poistekoor eesotsas Lydia Rahulaga oli isamaalise meeleolu juba kongressi algul ära loonud.
Estonia laval on muidugi olemas klaver. Peaminister ja Isamaaliidu esimees Mart Laar ärgitas seepeale erakonnakaaslasest pianisti, Eduard Tubina loomingu uurijat Vardo Rumessenit, et Vardo võiks rahvale mängida.
Aga Vardo ei mänginud. Ta lihtsalt kõndis pulti ja kutsus üht eelseisvat kontserti külastama. See muidugi hetkeolukorda ei päästnud.
