Täna saanuks 75aastaseks Hendrik Toompere – paljude eestlaste lapsepõlvesõber televiisoris ja üks nukuteatri säravamaid näitlejaid. “Nukuteatrist mind kas kantakse välja jalad ees või visatakse välja pea ees. Ise ei lähe,” rõhutas Toompere korduvalt.
Nukuteatri ja ETV kolleegi Heino Seljamaa kohta on Hendrik Toompere öelnud nii: “Mul on väga hea meel, et mitmel noorel andekal näitlejal, kes viimastel aastatel meie teatrisse tulnud, istub nukk kenasti käes. Seljamaa näiteks – väga orgaaniline nukuliigutaja. ”
Kui seda Heino Seljamaale meenutan, ütleb ta otsekohe: “Toompere oli mees, kellest võiks rääkida ja peaks rääkima. Eriti praeguses nukuteatri seisus on see tähtis – sellist teatrit enam ei ole, ja sellel on kaugeleulatuvad tagajärjed.”
Tõepoolest – kui aastaid töötati nuku(teatri) imago ja näo kujundamisga, siis praegusel hetkel meil eraldiseisvat professionaalset nukuteatrit pole – noorsooteater on justkui võtnud või võtmas uut suunda, mis tundub mõnegi kõrvaltvaataja jaoks veider protsess.
Seljamaa mäletab, et tõeliselt nukunäitleja sai temast alles poolteist aastat pärast teatrisse tööle minekut, proovis, ühes stseenis just Hendrik Toomperega. “Kadunud aabitsa saladuse” valmimisprotsessis... Lavastaja Rein Agur, kes oli Toompere ja üldse Eesti nukuteatri jaoks väga oluline õpetaja ja suunaja, loov mootor, tundis, et stseenis on midagi puudu, ja kirjutas poolteist lehekülge teksti ise juurde. Toomperega kahekesi mängides toda vaikset ja täpset stseeni, tunnetas Seljamaa äkki sama, mida pillimehed vahel tunnevad, kui “pill hakkab ise mängima”. Nagu kõrvalt vaataks ennast. Ning ülejäänud näitlejad ja lavastaja olid neid vaikselt vaatama jäänud...
