Nukuteatri ja ETV kolleegi Heino Seljamaa kohta on Hendrik Toompere öelnud nii: “Mul on väga hea meel, et mitmel noorel andekal näitlejal, kes viimastel aastatel meie teatrisse tulnud, istub nukk kenasti käes. Seljamaa näiteks – väga orgaaniline nukuliigutaja. ”

Kui seda Heino Seljamaale meenutan, ütleb ta otsekohe: “Toompere oli mees, kellest võiks rääkida ja peaks rääkima. Eriti praeguses nukuteatri seisus on see tähtis – sellist teatrit enam ei ole, ja sellel on kaugeleulatuvad tagajärjed.”

Tõepoolest – kui aastaid töötati nuku(teatri) imago ja näo kujundamisga, siis praegusel hetkel meil eraldiseisvat professionaalset nukuteatrit pole – noorsooteater on justkui võtnud või võtmas uut suunda, mis tundub mõnegi kõrvaltvaataja jaoks veider protsess.

Seljamaa mäletab, et tõeliselt nukunäitleja sai temast alles poolteist aastat pärast teatrisse tööle minekut, proovis, ühes stseenis just Hendrik Toomperega. “Kadunud aabitsa saladuse” valmimisprotsessis... Lavastaja Rein Agur, kes oli Toompere ja üldse Eesti nukuteatri jaoks väga oluline õpetaja ja suunaja, loov mootor, tundis, et stseenis on midagi puudu, ja kirjutas poolteist lehekülge teksti ise juurde. Toomperega kahekesi mängides toda vaikset ja täpset stseeni, tunnetas Seljamaa äkki sama, mida pillimehed vahel tunnevad, kui “pill hakkab ise mängima”. Nagu kõrvalt vaataks ennast. Ning ülejäänud näitlejad ja lavastaja olid neid vaikselt vaatama jäänud...

Kui Seljamaa teatrisse sattus, oli Hendrik Toompere juba suur meister. See andis hea kogemuse – nukunäitlemine on väga spetsiifiline töö. Esimestel aastatel oli Seljamaa nukuteatrisse armunud, siis muutus see armastuseks. Aga Hendrik Toomperel oli kogu aeg peal armumisfaas! Ka “Kõige suuremat sõpra” tehes rabas ta kolleege oma mängu ja loovusega...