Nüüdsel ajal tuleb koeraomanikel linnaruumist oma lemmiku väljaheited spetsiaalse kilekotikesega kokku koguda ja prügikasti poetada. Mul endal koera pole ja ma ei tahaks ka ihusooja junni läbi kilekoti pihku haarata. Nii et ses suhtes tunnen koeraomanikele kaasa.

Aga kui ükspäev märkasin, et mu värava ette oli keegi krants julga pressinud, tegi see hinge täis küll. Meie tänaval käivad päris paljud inimesed oma lemmikutega jalutamas, sealtkaudu pääseb metsa vahele. Ei kujuta ette, mis toimub inimese peas, kui ta laseb koeravolaskil võõra värava ette hunniku teha. Oma teada ei ole mul vihavaenlasi, kes sellise asja meelega korraldaksid.