Samas on see esivanemate passiiv-agressiivne „kes need marjad ära korjab” nagu viimane meeleheitlik katse oma linnastunud noori endise eluviisi juurde tagasi meelitada. Et ikka elu viisipärast rada kulgeks, keldrid-salved täis ja hoidised purki saaks.

Vastu võetakse need annid juba pigem kohusetundest ja pika hambaga. „Ah, poest on ju nüüd kõike saada, pole vaja,” ütlevad noored tüdinult lahkudes, hiiglaslik kabatšokk kaenlas. Mõned tomatidki kastis. Lõhnavad tomatid, mitte mingi poe lõhnatu ja värvitu eurovili.