Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

30 aasta jooksul aset leidnud muutusi võibki jääda loetlema – neid on lõputult. Ent kui lähtuda soovist paigutada need skaalale hea-halb, pole tegu kaugeltki lihtsa ülesandega. Sest paljuski pole sellist hinnangut andes tegemist mitte mingi abstraktse skaalaga, vaid väga konkreetsete, iga inimest puudutavate muudatustega. Olgu selle näiteks kas või õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsess (hea muudatus), mille käigus osale inimestele põhjustatud ülekohus (halb muudatus) pole tänase päevani lahendust leidnud. Ning analoogilisi näiteid, mis asetavad inimesed muudatustesse suhtumise skaalal vastanduvatele pooltele, võib tuua kümneid, kui mitte sadu.

Üks XX sajandi silmapaistvamaid religioonifilosoofe Semjon Frank on oma elu keerdkäike kokku võttes tõdenud, et kaks revolutsiooni on ühele inimesele liiast, sest selliste muutustega pole võimalik toime tulla. Semjon Franki puhul on see väide igati arusaadav. Ta elas üle 1917. aasta oktoobripöörde (1922. aastal saadeti ta nõukogude Venemaalt välja) ning natsionaalsotsialistide võimuletuleku Saksamaal (Frank leidis ajutise varjupaiga Prantsusmaal). Nii võtabki ta oma elus toimunud muudatuste traagika kokku tõdemusega, et jäi nende kõikehõlmavate vapustuste tulemusel ilma kahest kodumaast.

Sedavõrd drastilisi muudatusi pole meil tulnud õnneks üle elada. Ent pole kaugeltki välistatud, et leidub ka meie läheduses inimesi, kes senini peavad oma kodumaaks Nõukogude Liitu ja jutustavad suure nostalgiaannusega muinasjutte tol ajal kehtinud “rahvaste võrdsusest” ja “riigivõimu üleüldisest hoolimisest”.