Inglise filoloogiks õppinud kunstnik Maara Vint: Jumal halastas ja saatis mulle Villu, et ma ei peaks üksi olema

Maara Vint (65) unistas kunstiülikooli minemisest, aga ei pääsenud kooli sisse. Ta õppis Tartu ülikoolis inglise filoloogia eriala. Tahe kunstiga tegeleda oli aga nii suur, et ta leidis võimalusi võtta tunde oma ala meistrite käest nagu Tiit Pääsuke ja Anu Raud. Esimeseks õpetajaks peab Maara oma 13 aastat vanemat venda Tõnist, keda teame kunstirühmituse ANK ‘64 eestvedaja, kirjaniku ja kunstnikuna. Tema õpetas väikest Maarat kunsti mõistma. Vend Toomas, kirjanik ja kunstnik, kirjutas juba varases nooruses luuletusi ning õpetas Maarale vehklemist ning õlimaali.

Maara käekiri kujunes välja juba 13-aastaselt. Kes on Maara töid kord näinud, tunneb ta loomingu ilmeksimatult ära. Isikupärastelt ja õrnadelt piltidelt leiab alati looduse, iseäranis lilli, ning religioosseid sümboleid. Vääna-Jõesuus elav naine on joonistanud nii kaua, kui ta end mäletab.
Üks ta lapsepõlves sündinud tušijoonistusi ripub praegugi maja teisel korrusel, pildil on suurte kurbade silmadega lilledest ümbritsetud Neitsi Maarja. Seintel näeb nii ta enda töid, aga ka näiteks kolleegide Malle Leisi lillepilte ning vendade Toomase ja Tõnise maale.

Maara ema oli samuti loominguline inimene, õppis näitekunsti Voldemar Pansoga ühel kursusel, oli osav käsitööinimene (millest annab tunnistust kaunis tikitud roosidega vaip magamistoa seinal) ja iluaednik. Isa, majandusteaduste professor, kinkis tütrele kunstiraamatuid ning õpetas naervat ja nutvat notsut joonistama. Isa võttis Maara tihti kaasa Harku kivimurdu, kus raiuti pae seest mäekristalle ja korjati kive. Ta meenutab oma lapsepõlvekodu Nõmmel kui paradiisi, kus oli moonide allee, tulbi- ja nartsissipõllud. Sügavalt usklik vanaema tegi hästi süüa ja õpetas Maarale pühakirja. Kõik kogetu on leidnud tee Maara loomingusse.

Maara ütleb, et kuigi ta püüab järgida kümmet käsku, siis ta vahel siiski eksib. Mõnikord kibeleb ta pühapäeval mõnd tööd lõpetama, kuigi hingamispäeval ei tohiks tööd teha.

Pliiats, paber ja abikaasa

Enamasti tulevad pildid Maarani enne uinumist, plokk ja pliiats on tal alati voodi kõrval. Kui kohe visandit paberile ei pane, läheb meelest ära, ütleb ta. Aga ta joonistab ka unenägusid. Vahel näeb ta unes pilti, mida ta pole veel teinud, ja siis ei lähe kaua, enne kui pilt reaalsuseks saab. Kõik tööd, sõnab ta, on pühendatud Jumalale. “Olen alati uskunud ja palvetanud, kuid lühikest aega avaldas maailmavaateliselt mõju budism. Käisin Mongoolias budistlikes kloostrites, see kõnetas mind, kuid paarkümmend aastat tagasi mõistsin, et kristlus on minu tee,” räägib Maara, kes käib tihti Rannamõisa kiriku teenistustel ja eelistab näitusi korraldada pühakodades. Arusaamine Jumala lähedusest kinnistus ka – nagu ta ütleb – ime tõttu.

Nimelt. Kui naise eelmine abikaasa suri, hakkas Maara usinalt kirikus käima. “Jumal halastas ja saatis mulle Villu, et ma ei peaks üksi olema.” Tõlkija ja kunstnik Villu Kask jõudis Maarani Pereraadio kaudu. Laulatus toimus Kaarli kirikus, jõulude ajal täitub neil 17 aastat abielu. “Oleme väga õnnelikud,” lausub kunstnik. Meie jutuajamise ajal on Villu parajasti tööl Viti kodus, ta on seal tegevusjuhendaja. Koos abikaasaga teevad nad raamatuid (muinasjutu- ja värviraamatud, jutustused), neid on kokku 20. Maara näitab eelmisel aastal ilmunud sakraalse tooniga teoseid “Valguse lapsed ehk Vaeslaste roosipärg” ja “Orhideede hingede palveraamatut”, viimase palvetekstid on kohandatud Eesti apostlik-õigeusu kiriku palveraamatu järgi. Maara päeva kuulub joonistamine, vaimulik kirjandus ja kunstiraamatute vaatamine.

Juba kümme aastat on paari kodu toiminud omamoodi kunstisalongina, kuhu kunstihuvilised tulevad, et koos joonistada ja maalida. Rühmituse nimi on Moongrove. “Stuudiotunde ei saanud koroona ajal teha, kooskäimine on viimasel ajal küll soiku jäänud,” tõdeb ta. Muide, see eriline nimi on tulnud Maara lemmikkoeralt, kolli tõugu lemmikult, keda hüüti Glanze Moongrove’iks. Tema on nüüdseks lahkunud taevastele radadele. “Tahaks küll veel koera, aga oleme looma võtmiseks liiga vanad,” ütleb Maara. Praegu on neil kass Kalli, kes tuli neile ukse taha ja jäi. Maarale meenub, kuidas Kalli, kes võis siis olla ehk üheaastane, jõulude ajal otsustavalt kuuse otsa ronis, jõulupuu otsas seisva linnukaunistuse minema lõi ja mänguhiirega asendas. “Seda nägin ma oma silmaga ja on sulatõsi,” kinnitab naine heatujuliselt.

Töölaud ja vahendid ootavad kunstnikku.

"Aed on mul siin metsik."

Nad elavad abikaasaga väga harmooniliselt ja on eluga Vääna-Jõesuus rahul. Maara on siin kandis alates esimesest eluaastast suvitamas käinud ja tunneb end koduselt. “Aed on mul siin metsik. Ma küll armastan lilli, aga ei oska nende eest hoolitseda,” sõnab ta. Vahel mõtleb kunstnik, kuidas elu on läinud. Maara kahetseb vaid seda, et tal lapsi ei ole. Paraku ei olnud see võimalik, tervis ei lubanud, lausub ta. Õnneks on Villul tütar, kellega on hea läbisaamine. “Ja kui saaks veel midagi muuta,” ütleb Maara, “siis oleksin oma isa ja vanaema vastu armastavam ning parem. Emaga olin lähedane, hoolitsesin tema eest, kui ta oli voodihaige. Kui ta lahkus, nutsin iga päev kaks aastat. Lapsena ei pööranud ma küllalt tähelepanu oma isale, aga ta oli rohkem austust ja märkamist väärt. Mul olid head vanemad.”

Rõõmu ja rahu toob Maarale loodus, iidsete tammede park, rand, meri, Türisalu pank. “Talvel söödame Villuga linde, meil on punarindki söömas käinud,” rõõmustab ta. Algajale kunstnikule soovitab ta vaadelda loodust, hästi tähelepanelikult, ja lähedasi inimesi, nende ilmeid, pilku. Ja siis see läbi enda paberile panna.

Millest Maara unistab? “Et raamatud, mis on pooleli, ja pildid, mis on visandatud, saaks valmis. Annaks Jumal armuaega, et tervist oleks. Aga kõige tähtsam siin elus on inimestevaheline armastus,” ütleb ta meie jutuajamise lõpuks tagasihoidliku naeratuse saatel.

Alates esmaspäevast on Tabasalus Teenuste 2 asuvas saalis üleval näitus Maara Vindi, Merike Helde ja Villu Kase töödest. Näitus on avatud kuni 14. septembrini.

Lugu on ilmunud Harku Valla Teatajas