Britid on loonud kindlatel reeglitel põhineva krimiromaani, kus lugu kulgeb justkui rööpaid mööda, tehes vahepeatusi, aga mitte põikeid; inspektorid-uurijad on enamasti kõrgelt haritud kultuursed ja viksid poisid, kes lubavad endale aeg-ajalt õlle või kaks, kuid et joo ennast mäluauku ega tõmba pilve nagu põhjamaise krimikirjanduse käilakuju, elust ja tööst läbi põletatud Harry Hole.
Ent leidub ka erandeid. Peter Robinsoni loodud peainspektor Alan Banksi peetakse üldisest ansamblist välja langevaks tüübiks, sest tal on kuritegude lahendamiseks eripärased, mitte alati korrektsed meetodid; ta on konfliktsem ja äraspidisem kui ilmakuulsad kaasmaalastest kirjanduslikud kolleegid John Barnaby, Adam Dalgliesh või Alan Markby. Võrreldes Hole’iga, on Banks oivik. Kuid mis peamine – Banks on sümpaatne ja jäägitult aus inimene, kes püüab muutuvas maailmas oma põhimõtetele truuks jääda.
Üle kivide ja kändude
Ühes usutluses, vastates küsimusele, palju on Banksis kirjanikku ennast, paljastas Robinson tõe. Tal polevat esimest romaani kirjutades olnud vähimatki aimu politseinike tööst ega kuritegelikust maailmast ning krimiromaanegi oli ta lugenud vähe. Ent neist vähestest läksid enim hinge Georges Simenoni, Maj Sjöwalli ja Per Wahlöö, Nicholas Freelingi ja Raymond Chandleri teosed.
“Niisiis on Banks koondkuju nimetatud kirjanike peategelastest ehk Jules Amedée François Maigret’st, Martin Beckist, Simon Van der Valkist ja Philip Marlow’st. Kõik nad kokku andsid huvitava persooni. Tõsi, Banksis on üht-teist minustki. Meil on ühesugused poliitilised vaated, muusikalised eelistused ning me naudime samu roogi ja jooke, küll aga on Banksi eluviis ebatervislikum kui minul,” vastas Robinson.
Praeguseks on Robinson enda sõnul läbi lugenud kogu krimikirjanduse paremiku ning eelkõige võtab ta ette Nordic noir’ stiilis raamatud, mille peategelased – oma eluga sassis olevad trotslikud, kuid kirglikud politseinikud – üha südamelähedasemaks saavad. Ent Banksi ta muuta ei kavatse.
Robinsoni teekond suurepäraseks krimikirjanikuks käis üle kivide ja kändude. Esialgu oli tahtmist rohkem kui võimeid. Ta õppis inglise kirjandust Leedsi ja loovkirjutamist Toronto ülikoolis; avaldas paar kesist luulekogu ja romaani, mis tähelepanu ei pälvinud; pendeldas kahe riigi vahet ja oli kibestunud, et ei leidnud hingelähedast tööd, kuni talle sattusid näppu krimiromaanid isa raamatukogust. Peagi süttis Robinsoni peas tuluke – miks mitte kasutada kogunenud mälestusi Yorkshire’ist, kus tema noorus möödus.
“Kanadas elades muutusin nostalgiliseks ja tahtsin taasluua üht nurgakest Inglismaast ühes selle ümbruse, lõhnade ja inimestega,” meenutas Robinson. Nii sündiski Alan Banks, kelle silme läbi tutvustada maailmale Yorkshier’i. Edasine oli juba ajalugu. Praeguseks on ilmunud 27 Banksi romaani, kuid sarja neljandat raamatut “Ripporg” peavad kriitikud märgiliseks – sellest algas Banksi vääramatu teekond lugejate südamesse, sest peainspektori terviklikkust häirivad nurgad olid maha lihvitud. Siitmaalt läksid Robinsoni raamatud üha paremaks.
Juurdlust takistav kogukond
Kuigi “Ripporg” algab õõvastavalt – ühe küla läheduses avastatakse näota laip –, on kriitikud hinnanud seda kauniks krimilooks, sest autor kirjeldab Yorkshire’i loodust ja inimesi sedavõrd kenasti, et lugejal tekib soov sinna reisile minna.
Paraku pole mõrvas iial midagi kaunist, saati näota laibas. Lõpuks suudab Banks tapetu tuvastada, kuid see ei aita teda just palju. Küll aga selgub, et juhtum võib olla seotud ühe viie aasta taguse lahendamata mõrvalooga.
Kahtlusaluseid on palju – kohaliku jõuka perekonna tumeda minevikuga liikmed, põllumees, külalistemaja pirtsakas omanik... Kõik nad vaikivad ning pigem takistavad juurdlust, kui et aitavad lahenduse leidmisele kaasa. Kogukond suleb end võõraste ees, sest aimatakse, mis juhtus ning keegi ei taha end sellega siduda.
