Ega inimene händkaku lendamist kuulegi, sest see on täiesti hääletu. Nagu vari. Nii on loodus selle linnu sulestiku kujundanud ja see võimaldab lihatoidulisel röövlinnul, kelleks kakud ka on, ootamatu rünnakuga saaki püüda. Toiduks on kakkudel kas hiired või väiksemad linnud. Kakk ei käi raibetel või jahijääke söömas, nagu paljud röövlinnud, kakud eelistavad elusooja lihatoitu.

Suur lind


Lendavat händkakku märkab inimene kindlasti, sest ta on suur lind, lendab puude vahel, tiibade siruulatusega umbes 1,3 meetrit. Aga valgetüvelisel kasel või halli koorega haaval istuv kakk võib märkamata jäädagi, kui teda just spetsiaalselt ei otsi.

Händkakud on vanade metsade linnud, nad ei lenda kõrgel puulatvade kohal ega kipu päevavalges lagedaid maastikke ületama. Minu tähelepanekud on kõik seotud kas metsas puude vahel lendavate lindudega või jõeluhtadel, aga ka metsanoorendike keskele jäänud üksikute kõrgemate puude otsas saaki varitsejatega.

Toiduks on kakkudel kas hiired või väiksemad linnud.

Tiibade küllaltki suure siru-ulatuse pärast ei kipu händkakud lendama tihedas harvendamata noores metsas, kus oksi on lennukõrgusel rohkesti ees. Vanemate puude vahel aga on lendamine ohutum ning enamasti leiavad händkakud vanast metsast ka seest õõnsaid murdunud tüvesid pesitsemiseks.

Kaua pesas ei püsi

Kakud pesa ei ehita ega näe vaeva ka puuõõnsuste vooderdamisega. Lihtsalt otsitakse sobiv õõnsus või vahel hõivatakse näiteks hiireviu risupesa, kuhu munetakse munad ja haudutakse pojad. Kakupojad on erilised selle poolest, et ega nad kuigi kaua pesas ei püsi. Veel udusulistena ronivad nad pesast välja, liiguvad oma teravate küüniste abil puutüvel või jämedal oksal, vahel kössitavad koguni puu all sambla peal maas, endal silmad kinni vajumas. Olen sellist pilti näinud. Ja nägin ka seda, kuidas pärast väikest uinakut asus kakupoeg taas innukalt puutüve pidi üles ronima. Õige kah, kõrgel on ohutum.

Nüüd, järjest pimedamaks muutuval sügisajal on südantsoojendav kakkusid meenutada. Loodetavasti tuleb kohtumisi veel.