"Maa on meie suurim varandus. Kurb on vaadata, kuidas arutult, kerglaselt, tulevikutundeta raisatakse head põllumaad laiutavate rajatiste ja valglinnastute alla," rääkis kirjanik Mats Traat Maalehele antud intervjuus vahetult enne 85ndat sünnipäeva.
Kas hingedeaeg on teile tähtis – või on nii vanal mehel, saati siis poeedil ja mõtlejal, iga päev hingedeaeg?
Kuidas võtta. Linnakorteris ei saa hingedele tare peale toitu panna.
Kuidas saate hakkama oma leinadega – kas kirjutamine aitab, just nii nagu te öeldud ja mõeldud, et karukell on kurvameelsuse rohi?
Romaan „Karukell, kurvameelsuse rohi” on kirjutatud isikliku depressiooni järel, kuid venestussurve ja ühiskondliku depressiooni jätkudes. Kui teos tõlgiti soome keelde, kirjutasid sealsed arvustajad: liivlasi kujutades räägib Traat eesti rahva kadumisest. Moskvas leidus üks matemaatikatudengist lugeja, kes ütles, et see on üldse parim nõukogude romaan. Ei „kommentaari”...
Olete kirjutanud: puud olid, puud olid hellad velled. Seda ajal, kui kõigist torudest kuulutati, et inimene on looduse kroon. Kas olete üldse seda kunagi uskunud?
