Eestlased on olnud ja jäänud metsarahvaks, kes eelistavad omaette olemist ning erinevalt paljudest teistest rahvastest, ei vaja pidevalt suurt seltskonda enda ümber.

Ma ise olen looduses uidanud palju aastaid, kusjuures viimasel ajal pole mingit kindlat eesmärki metsas käimisele enam seadnudki. Lihtsalt lähen, et olla üksi, kohata mõnd metslooma või lindu, hingata puhast metsaõhku, vaadata loodust ja kuulata vaikust. Need, kes seda on ise teinud, teavad, kui kosutav see nii vaimule kui tervisele on.

Pilt on tehtud meie piirkonna looduskaitseala männikust, kus on pesitsenud ka harulduseks muutunud must-toonekurg. Viimasel ajal läheb sellel linnul järjest kehvemini. Eesti on kaitsealuse must-toonekure leviku põhjapoolne serv.

Üks asi veel, mis praegusel aastaajal liikumise metsas ja looduses meeldivaks teeb, on see, et enam ei lenda ringi putukaid, kes inimest hammustaksid või verd himustaksid. Praegu pole enam põdrakärbseid, sääski ja küllap vist ka puuke. Nende viimaste kohta ei julge ma midagi kindlat väita, aga tavaliselt kaovad puugid esimeste külmadega ning viimase kuu jooksul pole ma ühtki puuki ei oma riietel ega kehal ronimas leidnud. Pakaseline talv oleks ainus looduslik põhjus, mis puukide arvukust võiks kärpida. Kui seda ei tule, varitseb puugioht ka järgmisel aastal.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid