Leili metsalood | Talvine seeneaeg on käes
Minu jõeäärses metsas kasvab üsna palju harilikku jalakat ning kalda ääres ka tema haruldasemaid sugulasi - künnapuid. Teada olevalt kimbutavad viimasel ajal nii meie saarepuid kui jalakaid haigused, näiteks hirmutavate nimedega saare- ja jalakasurm. Kuna pildil olev seen, puidu-sametkõrges, kasvab jalakal ja jalakas jälle on minu jõeäärses lehtpuumetsas sageli esinev puuliik, peabki nendest koos rääkima.
Kui haigusega jalakasurm nakatunud jalakad hakkavad surema, läheb koor tüvel lahti ja nõrgestunud puu leiavad kohe üles ka puuseened, teiste hulgas puidu-sametkõrgesed, kes on teadaolevalt söögiseened.
Pean tunnistama, et keskmisest suurema seenesõbrana pole ma siiani puidu-sametkõrgeseid korjanud ja toiduks tarvitanud. Mitte et oleksin kartnud, pigem siiski seepärast, et pole raatsinud raagus puult talviseid tüvekaunistusi maha lõigata. Kui ilmad väga külmaks ei lähe, kasvab kollaseid puuseeni tüvele aina juurde ja neid saab jõuluajalgi imetleda. Kahjuks on seenkaunistustega jalakas aga määratud pöördumatule hukule.
