Tõeliselt ereda tähena tõusis Evald Hermaküla teatritaevasse siis, kui sai alguse nähtus, mida tänapäeval tuntakse teatriuuenduse nime all. Teatriuuenduse esimese laine töödeks olid Jaan Toominga ja Hermaküla ühislavastus „Ühte laulu tahaks laulda...” (nn Suitsu-õhtu Tallinnas kirjanike majas), Hermaküla lavastus „Tuhkatriinumäng” (Paul-Eerik Rummo näidend) ja Toominga lavastus „Laseb käele suud anda” (August Kitzbergi näidendi „Enne kukke ja koitu” ainetel) Vanemuises – kõik aastal 1969.

Sellest ajast alates tekkis omamoodi ühendmõiste – Toominga ja Hermaküla teater –, olgugi et lavastajaisiksustena üsna erinevad, olid uuenduspüüdlused ja vastandumine senisele harjumuslikule teatrilaadile sedavõrd silmatorkavad, kohati ehk šokeerivadki. Õnneks jätkus Kaarel Irdil tarkust noori vihaseid mehi toetada.